Lugemiseks

Puudel on majesteetlikku ilu, nad sümboliseerivad tugevust ja vastupidavust. Aukartus ning kiindumus puude vastu kajastub kogu inimkonna ajaloos.
Kuigi meie tunnustus puude vastu ulatub kaugesse aega, ei ole teadmised õigetest ja efektiivsetest puuhoolduse võtetest veel väga levinud. Tänu kiiresti arenevale teadusele on aga puuhooldus järk-järgult mõistetavamaks muutumas.
Puudehooldusele asula-ja linnaruumides pöörati tähelepanu juba keskajal, kuid tänapäeval tuntav arborikultuur sai alguse eelmisel sajandil Ameerikas.
1924. aastal kutsuti Connecticutis kokku 40 puuhooldusega seotud inimest, kes asutasid ühingu ISA (International Society of Arboriculture), et töötada välja parimad meetodid puuhooldustööde läbiviimiseks ja hakata koguma sellekohast teavet edaspidiseks.
Industrialiseerimine ja kiire linnastumine tekitasid vajaduse koos puudega eksisteerida ja neid kaitsta. 1929. aastal üleüldise Ameerika majanduse kokkuvarisemisega pidurdus ka ISA tegevus. Organisatsioon taaselustus 1936. aastal, mil liikmete arv tõusis 33lt 147le ja tõuseb stabiilselt tänapäevalgi. Tänu ühingu mõjule 1960. aastatel liitusid paljud huvilised sellega Euroopast ja mujalt maailmast. ISAst sai organisatsioon, mille kaudu kõrghaljastajad jagavad oma teadmisi ja vahetavad kogemusi kogu ühiskonna hüvanguks. Koos teiste roheliste organisatsioonidega tehakse jõupingutusi, et mõista paremini puude „hingeelu“ ja arendada puuhoolduse töövõtteid.
1964. aastal loodi Inglismaal Arboricultural Association. Selle kaudu kehtestati mitmed standardid ja töökvaliteedi nõuded, tehnikad, turvalised töövõtted, päästemeetodid ja tööliste ohutus. Oluline on ka liidu püüe teha koostööd teiste sarnaste organisatsioonidega parandades puukaetust Inglismaal. Ka teised arenenud Euroopa riigid on loonud oma vastavad ühingud, mis omavahel suhtlevad ülemaailmselt eesmärgiga püüelda paremate tulemuste poole puuhoolduse valdkonnas.
Arenenud ja arenevas ühiskonnas pööratakse selle valdkonna teemadele tähelepanu erinevalt. See tähendab, et arenevas ühiskonnas ei tähtsustata olukorra tõsidust ja tänu sellele napib ka rahalisi vahendeid.
Olles töötanud viis aastat arboristina Suurbritannias ning õppinud seal puuhooldust, võin väita, et arboristika on seal kõrge kvaliteediga ja kõrgelt hinnatud. Inglismaa on arenenud heaoluriik, kus inimelu on kõrges hinnas. Sellega seoses on rangelt reguleeritud nõuded tagamaks kodanikule igasugune ohutus. Kontrollitud ja ohutuks tunnistatud peavad olema muuhulgas ka avalikes kohtades asuvad puud. Puude riskianalüüse ning ohutustunnistusi annavad välja vastava koolituse saanud omavastutuskindlustustega arboristid või puukonsultandid. Lähtutakse eelkõige inimese ohutusest ja varast ning seejärel ümbritseva keskkonna kaitsmisest. Edasised aspektid ja eelistused on sageli erinevates riikides ja nende regioonides erinevad.
Meelsus sõltub peamiselt kultuurist, looduse mõistmisest, meedia kujundatud trendidest ja ka muidugi juhtivtöötajate maitsest. Inimesed tajuvad asju isemoodi. Inglismaal tehakse selgelt vahet maitseasjadel ja kolmel enne välja toodud aspektil- juhuse hooleks ei jäeta midagi. Kui on tõenäoline, et puu on pigem ohtlik kui terve, siis küsimust ei teki- võetakse koheselt kasutusele vastavad meetmed, et ohutus tagada!
Eestis on mõningaseks ohuks arvamusliidrite sõnatugevus ja mõju. Tuntud inimesed võtavad sageli erinevatel põhjustel sõna, isegi kui teema pole nende spetsialiteet. Nt. Pärnu vana-pargi ja Kadrioru pargi lõputud vaidlused.
Mis siis on õige? Kui jätame hooldamata, tohletanud ja haigestunud vanad puud kasvama sellises kohas, riskime inimeste turvalisusega. Populaarsetes parkides jalutavad noored pered, seal sörgib värske koeraomanik oma lemmikuga või suusatab vanapapi. Võime ju aktsepteerida asjaolu, et miski pole maailmas igavene, langetada ohu allikas ja istutada asemele noored tugevad puud, mida nõuetekohaselt hooldades garanteeriime, et meie lastel oleks ilus ja turvaline park.
Kui on mõni eriti tähtis ohtlik puu, mida on vaja võimalikult kaua säilitada, tuleb see aiaga piirata ja ümbritseda ohule viitavate märkidega. Vaatamata rangetele nõuetele ja pikaajalistele püüdlustele on Inglismaal igal aastal mõnikümmend hukkunut just kukkuvate tänava- või pargipuude tõttu. Tänu sellistele tragöödiatele on briti arboristide tõekspidamised muutunud radikaalsemaks kui varasematel aastatel.

Mõnikümmend aastat on aktiivsete roheliste organisatsioonide vaated olnud väga ühepoolsed ja vastumeelt väljendatakse igasuguse puu langetamise kohta. Seda põhjusel, et industriaalaeg on tõesti kolossaalselt metsi ja vihmametsi hävitanud, mille tõttu on maailma kliima soojenemas. Fanaatikud aheldasid ennast puude külge ja lõhkusid metsa ülestöötamise masinaid. Sellest kujunes üldine seisukoht. Aga tuleb teha vahet massilistel metsalangetamistel ja ohtliku linna- või pargipuu likvideerimisel, sest need ei ole omavahel võrreldavad tegevused.
Eestisse on arborikultuur jõudnud alles mõne aasta eest ja see on sisuliselt välja arenemata. See annab meile väga hea positsiooni tuleviku suhtes, kuid samas on Eesti tulevastel arboristidel tähtis missioon toime tulla nõukogude-aegse hooletuse ja tegemata jäänud tööga. Hea positsioon on meil sellepärast, et Eestil ei ole vaja minna läbi pika, kalli ja vaevalise arenemise tee. Me võime omaks võtta juba teiste loodud, läbimõeldud ja turvalised töövõtted ning ideoloogia.
Nüüdseks olen töötanud üle aasta Tallinnas arboristina ja pean tõdema, et olukord ei ole kiita. Puud, mis meid linnaruumis ümbritsevad, on sekkumatult kasvanud ning nende võrad on kujundamata. Seetõttu on nad sageli tasakaalust väljas ja ohtlike kahvelharudega. Paljud kubisevad erinevatest seentest ja muudest haigustest ning kannavad väga palju surnud puitu. Valedesse kasvukohtadesse istutatud valed liigid seavad sageli ohtu inimesed, nende vara ja ümbritseva keskkonna.
Oma tööajal Eestis olen kokku puutunud kümnete juhtumitega, kus haiged ja vanad puud on tuulise või isegi tuuleta ilmaga murdunud. Neist seejuures osad on eelnevalt spetsialistide poolt turvaliseks hinnatud. See näitab selgesti, et haigestunud, mädanikuga või õõnsad puud on väga ettearvamatud ja selliseid „võibolla kestab“ otsuseid me ei tohi langetada. 2008nda aasta novembrikuus puhkes torm, mille tagajärjel jäi ilma elektrita ~45 000 kodu üle Eesti. Sellistel juhtumitel on puud lõhkunud elektriliine, hooneid, autosid aga ka neid ümbritsevaid terveid puid. Kuna need juhtumid ei ole meie ilmastikus harvad, on vaja ohte ennetada ning need eos likvideerida. Hakates diskuteerima küsimuste üle, mis puudutavad kellegi personaalset maitse-eelistust, viidame liialt väärtuslikku aega ja energiat ning tekitame potentsiaalselt ohtlikke olukordi.
Olid ajad, mil peeti õigeks puusse tekkinud avaused kivide ja betooniga täita, lõikekohad õlide või värvidega katta. Oksi ja harusid lõigati teadmatusest suvalistest kohtadest. Ehitusplatsidel kaevati puruks juuri ja rasketehnikaga rüüstati võrasid. Kohati juhtub seda veel ka tänapäeval, näiteks liinide ümbruse puhastamisel ja magistraalide äärsetel tagasilõikustel. On aga selgesti näha, et teadlikkus ja tähelepanu selle teema ümber on tõusuteel. Kompaktne ja hea tehnika võimaldab paremat, keskkonna sõbralikku ja vähem puud kahjustavat ligipääsu sooritamaks vajalikke tööülesandeid.
Eesti oli aastakümneid infovaeguses, kuna ei olnud võimalik suhelda ülemaailmsete puuhooldusega tegelvate organisatsioonidega. Sellest tuleneb ka hetkeline raskendatud olukord. Paisatb välja, et ei tähtsustatud haljastute pikaajalist planeerimist ja sageli on istutatud suvalised liigid sobimatutesse kasvukohtadesse. Samas on viimastel aastatel tehtud ka märgatavaid edusamme. On hakatud tegelema tulevaste puuhooldusspetsialistide koolitamisega ja näiteks pealinnas nõutakse ka väljastatavatel raielubadel, et tööd sooritaks oma ala spetsialistid.

Kokkuvõte

Euroopasse jõudis arborikultuur Ameerikast eelmise sajandi keskpaiku ja on arvestatavalt levinud just arenenud riikides. Viimastel aastakümnetel on toimunud suur progress Euroopa arborikultuuris. Inimesed mõistavad ja hindavad vajadust tagada puudele võimalikult pikk eluiga ümbritsevas keskkonnas, kuid samas garanteerida nende turvalisus kõige suhtes, mis on nende lähedal.

Kuna nüüdseks on teada, et töövõtted, mida kasutati mõnikümmend aastat tagasi, on osutunud valedeks või väheefektiivseteks, siis pole ka välistatud, et sama aja möödudes võivad meie praegused meetodid näida mitte-täiuslikena. Parim, mis me teha saame, on tihedalt teadusega koostööd tehes ja ülemaailmselt kogemusi vahetades ajaga kaasa minna.

Arvan, et viimastel aastakümnetel on näha, kuidas näiteks kliima soojenemine sunnib puuhooldajaid uurima ja vastavalt muutma antud ajal parimaid töömeetoteid. Tulevikus muutuvad erinevate puuliikide kasvuaeraalid, samuti levivad ka haigused ja kahjurid seni puutumata piirkondadesse, mis jälle paneb meid tegutsema uute ja vastavalt tõhusamate meetmetega.