ArborEst OÜ meedias

Lugupeetud Pelgulinlased!

Lugupeetud Pelgulinlased!

Mina olen Heiki Hanso, vastutav arborist Ristiku tn remmelgate raiete juures. Lihtsamini üteldes, et minu firma ArborEst OÜ võitis nimetatud tööde teostuse Tallinna Kommunaalametis.
Mul on väga hea meel kuulda, et kohalik elanikkond pole puude saatuse suhtes ükskõikne...
Paraku mul ei ole Teile häid uudiseid... Nagu ka kindlasti ise olete tähele pannud, juhtub nimetatud remmelgatega, vaatamata nende vähendatud võradele, midagi paha. On murdunud harusid ja tervelt ümber kukkunud.
Need on ajahammaste vahele jäänud puud- valesti, soviettliku arusaamise järgi köndistatud. Valed lõikusvõtted ongi põhilised, mis teevad võimsale puule otsa peale. Suured lõikepinnad nakatuvad seentega, mis kõik on puitulagundavad. Suure osa võra eemaldamine põhjustab juuremädaniku jne. Remmelgad on pehme puiduga ja mädanik levib intensiivselt. Erkkollased seeneviljakehad, mida suvel paljudel neist puudel kaugele märkate, on Eestis üks agressiivsemaid tegelasi- vääveltorik. Vääveltorik ja remmelgas= max 5 aastat! Seeni on neil ka teisi liike... Muidugi on kõik puu protsessid, kaasa arvatud selle suremine, kümneid kordi aeglasemad, kui inimestel (võrdlus on illustratiivne). Kui mõjud on tugevnenud e. puu, kui organismi, vastupanuvõime on vähenenud, tuleb lõpp suhteliselt kähku.
Niisiis...
Linnaruum peab olema kõikidele eelkõige turvaline koht (teame ju kõik jääpurika ja fassaadi ohvrite traagilisi lugusid). Arboristika reguleerib puu ja inimeste vahelisi suhteid avalikus ruumis ja ENNETAB, mitte ei likvideeri tagajärgi.
Olen tungivalt soovitanud Tallinna Keskkonnaametil, see vana ja ohtlik allee välja vahetada, kuna enamus puid on väga kehvas seisus. Raiuda vanad ja asendada uutega- me kõik elame pidevas muutuste ajas, kus midagi sureb ja midagi sünnib...Mõned neist puudest ehk seisaksid seal veel aastaid aga parem "õudne lõpp, kui lõputa õudus". 
Nõukaaja pärand (valesti tegemine või hoopiski tegemata jätmine) on küllaltki kulurohke- aga et meie lastel ja nende lastel oleks terve ja kaunis elukeskkond, tuleb linna kõrgahaljastuses teha pidevaid muutusi ja korrektuure;)
Kui soovite olla linnapuu eluga rohkem kursis siis palun teid lahkesti liituda meie grupiga " Arboristide Koda " facebookis. Seal saate olla osa foorumist, lisada pilte ja küsimusi ja saada infot.
Lisan ka flaieri- sealt saate teadlikku ja kvaliteetset puuhoolduse-ja raie teenust!

Heade soovidega
HH

PUUKASVATUS NÕUAB HOOLT

Kui puu on teie jaoks vähegi oluline, saab õppinud puuhooldaja ta tõenäoliselt päästa – tagada turvalisuse kuivanud ja surnud okste mahavõtmisega ning tasakaalustada puu võra. “Puu mahavõtmine olgu ikkagi viimane samm,” rõhutab arborist Heiki Hanso.

Puu efektiivne kasvatus algab tema istutamisest, paneb arborist ehk puuhoolduse spetsialist Heiki Hanso Arborest OÜ-st inimestele südamele. Muide, arenenud riikides tõstab hoolitsetud põlispuude olemasolu märgatavalt kinnistu hinda.

“Kui soovite nautida mõne puuliigi ilu, peate mõtlema rohkem ette: kas asukoht, muld, niiskus ja valgus on sellele puule õige? Nii säästate end tulevikus hulgast puu hooldamisega seotud lisategevusest ega pärsi tema loomulikku kasvu.

Sageli juhtub, et krunt poolitatakse või otsustatakse ehitada uus garaaž ning alles neli-viis aastat tagasi istutatud kaunis puu jääb ehitusele ette,” räägib Heiki Hanso ja lisab, et oluline on ka õige puittaime valik.

Näiteks pukspuu ja sirel on kahjutult pisikesed ning kadakas võib kasvada 50 aastat suurust muutmata. Aga näiteks pappel ja kask on väga agressiivse juurestikuga, tungides läbi vundamendi, kanalisatsioonikaevude ning keldri soojuse poole. Ehk siis need puud ei sobi elamule liiga lähedale kasvama.

“Reeglina on suure võraga puudel suured juured, aga ohtu kujutavad endast ka katust mädandavad lehed-okkad ning kuivanud ja tormituultes murduvad oksad.

Puulehed võivad rikkuda katust ning ummistada vihmaveerenne ka siis, kui puu asub 20–30 meetri kaugusel majast, kuna tuul kannab lehti mööda ilma laiali. Seejuures tammepuu leht võib mädaneda aastaid, samas saare leht on juba kukkudes kõdunev,” jutustab Heiki Hanso.

“Puud koduaias on väga ilusad ja kindlasti soovitan kõigile julgemalt loodust oma õuele tuua, aga õige puu ja tema asukoha valik nõuab veidi eeltööd.”

Tema sõnul peavad maja juures suurt puud kasvatavad inimesed arvestama iga-aastase katuse ja rennide hooldusega, mis tegelikult on isegi hea kohustus, sest nii hoolitsetakse tihedamalt ja hoolsamalt ka oma kinnisvara eest.

“Käisin hiljuti ühe vägeva vana talu hoovil võtmas maha puid, mis ei lase rookatusega hoonetele päikest ligi ning on sellega uhked katused ära rikkunud. Puu istutamisel või maja ehitamisel peab arvestama selliste asjadega.”

Vahel on ka puudel stress

Suured puud ei talu oma keskkonnas suuri muutusi. Sageli ehitatakse metsadesse linnakuid ja külasid ning müüakse krunte, kus uuel omanikul lastakse otsustada, millised puud ta soovib alles hoida ja millised ei.

“Aga see on vaid näiliselt omaniku otsus. Kui puud on harjunud üksteise kõrval kasvama, peaks nad ka nii jätma, sest nad pole harjunud šokkidega nagu müra, harvendamine, uued valgustingimused.

Kui teie krundil kasvab palju puid, siis püüdke alguses neist võimalikult väheseid maha võtta, sest 3–5 aastaga on näha, millised puud olid kohanemisvõimelised,” annab Hanso nõu.

Ta lisab, et suurt kahju teeb sageli ka moodne maaküte, mis on küttena küll efektiivne, kuid võib olla puude jaoks surmav, jahutades mitme kraadi võrra mullas elavat juurestikku. Juhtumeid, kus maakütte tagajärjel on puud hakanud välja minema, võib tuua nii Tallinna külje alt Viimsist kui ka Saaremaalt.

Kui suur puu juba kasvab maja lähedal ning tekkis mure, kas see hoonele liiga ei tee või liiga suures stressis pole, tuleks lasta arboristil koostada riskianalüüs ja määrata puu hooldusvajadus.

Riskianalüüs võib puu päästa

“Kõige kindlam on leida inimene Arboristide Koja kodulehelt, mitte aga kutsuda mootorsaega metsa tegevat külameest. Kui puu on teie jaoks vähegi oluline, saab õppinud puuhooldaja ta tõenäoliselt päästa: tagada turvalisuse kuivanud ja surnud okste mahavõtmisega ning tasakaalustada puu võra,” selgitab Hanso.

Arvesse tuleb võtta ka maa-aluseid töid, sest kui lasta mõne meetri kaugusel kaevata kraave, lõhutakse tõenäoliselt ära juured, mis puud tormide ajal paigal hoidis.

Kui veel arvestada seda, et okaspuudel on juured suhteliselt pinnapealsed ning igihaljana on neil ka aasta läbi “purjepind” suurem, ei pruugi õnnetus kaugel olla.

“Eks võra pealt ole näha, kas ja kui suur osa juuri vigastatud on. Paljudel vigastatud puudel ei saagi enam ilusat tagasilõikust teha ning sel juhul tuleks pigem süda kõvaks teha ja puulangetus ette võtta,” tõdeb spetsialist.

Vali usaldusväärne spetsialist

“Ent mahavõtmine olgu ikkagi viimane samm,” rõhutab Hanso. “ Kui puu meeldib, püüame kindlasti muid lahendusi leida ning arvestame ka kohaliku omavalitsuse arvamust.”

Kui puu siiski vaatamata kõigele vajab mahavõtmist, tuleks võtta spetsialistidelt hinnapakkumised ning jälgida, et tööle valitu omaks piiratud ruumis puude langetamise tunnistust ning töö- ja tsiviilvastutuskindlustust. “Läbi aegade on juhtunud palju õnnetusi seoses inimeste teadmatuse ja kogenematusega. Kindlustus on vajalik eelkõige töö tellijale: kui mingi õnnetus peakski juhtuma ning tellija läbi selle varalist kahju kandma, aitab kindlustuskate,” selgitab Hanso.

Puulangetamine ei hõlma endas ainult saega töötamist, vaid ka hilisemat koristustööd ning kännu likvideerimist. Puulangetaja kutsunud klient peab olema teadlik, mida ta soovib: kas täisteenust koos okste purustamise ning krundi koristamisega või tahab jätta puu endale küttepuude tegemiseks.

Kändude eemaldamiseks on parim variant kännu freesimine lokaalselt 10– 20 cm allpool mullapinda. Seejärel on lihtne katta tekkinud auk mullaga ning külvata sinna muru­seeme. Juurimine hüdraudiliste masinatega võib Hanso sõnul olla ohtlik, sest puujuured ulatavad maa all väga kaugele ning nende jõuga väljatirimisel võivad viga saada maa sisse kaevatud side-, vee- või kanalisatsiooniseadmed.

PUU OOTAB LÕIKUST

Üldiselt soovitatakse suuremat hoolduslõikust puu esimese 25 eluaasta vältel: noorel puul kasvavad lõikehaavad kenasti kinni.

"Puude kodus metsas nad toetavad teineteist. Koos kasvatakse, konkureeritakse valguse pärast, toimub loomulik laasumine. Avalikus ruumis ja koduaias kasvavad puud vajavad aga regulaarset hoolduslõikust," paneb südamele arborist Heiki Hanso. "Noorte puude võrasid kujundatakse, vanemate puude puhul aitab hoolduslõikus nende eluiga pikendada."

Üldiselt soovitatakse suuremat kujunduslõikust puu esimese 25 eluaasta vältel: noorel puul kasvavad lõikehaavad kenasti kinni.

Kuigi vastavalt puu funktsioonile lõigatakse puud pisut erinevalt, on hoolduslõikuse põhitõed siiski üsna sarnased. Kindlasti tuleb eemaldada surnud oksad, vastasel korral hakkab mädanik oksa juurest tüve sisse minema.

Hoolduslõikuse käigus lõigatakse sobiva külgoksa või tüveni ka murdunud oksad ning eemaldatakse vesivõsud. "Vesivõsud kinnituvad halvasti ja kui nad suureks kasvades murduvad, siis nad rikuvad rebenedes puu tüve," hoiatab Hanso. "Vesivõsud pole head ei vilja- ega ka hoovipuudele. Kui need on veel pisikesed, saab nad ka käega tõmmates, mitte lõigates eemaldada". Lõigates lõikame rakud pooleks ja puit sureb, sest niisugune teguviis tekitab rohkelt uusi vesivõsusid. Tõmmates rebime rakud üksteisest lahti, elus rakud saavad paranema hakata ja vesivõsusid tekib vähem.

Oluline on ka risti-rästi kasvanud okste eemaldamine. "Viljapuude kärpimisel eemaldatakse tavaliselt ka allapoole kasvavad oksad. Oluline on tagada piisav õhu juurdepääs okstele, see soodustab õiepungade teket ning parandab valmivate viljade kvaliteeti. "Hoolduslõikuse käigus eemaldatakse kindlasti konkureeriv latv, raskemate okstega puu puhul kipub V-kujuline kahvelharu murduma," räägib Hanso.

Mehe kinnitusel kehtib viljapuude puhul reegel, et üldiselt tasub neid kindlasti lõigata, ka vigasid on võimalik järgmise hoolduslõikusega parandada. Suurte põlispuude puhul oskamatult saega ringikäimine on aga kurjast: põlispuu väärtust ei saa rahas mõõta ja oskamatu lõikamine rikub puu jäädavalt.

Eestis levib puude köndistamine

Pooleks saetud puuköndid, mis ajavad agoonias ohjeldamatult vesivõsusid, ja oskamatult keskelt pooleks saetud oksaköndid on paraku reaalsus, millega Eestimaa linnades jalutades silmitsi satume.

"Niisugust puude sandistamist küll ei tohiks hoolduslõikuseks kutsuda," on arborist Heiki Hanso pahane. "Minul on niisuguseid puid paha ja kurb vaadata. See on puule aeglane surm ja niisugused töövõtted on arenenud riikides ammu keelatud."

Oskamatu lõikamise tulemusel hakkavad näiteks 50 aastat oksi ja lehti kasvatanud puu surnud puidurakud lõikekohas mädanema ning vesivõsud kasvavad ümber mäda puu, kuni needki murduvad. Hanso sõnul tuleks niisugune sobimatusse kohta istutatud või liiga vana ja ohtlik puu pigem üldse maha võtta ja istutada asemele midagi sobivamat: "Näiteks pooppuu on hea valik, miks mitte ka kultuurviljapuud."

"Eestis on puud ikkagi aastas 7 kuud lehtedeta ja nii oleme sunnitud kogu selle aja neid könte vaatama, hoolduskulud on niisuguse lõikamise puhul niikuinii mõttetult suured," pahandab Hanso. "Linnas peab puid kaitsma. Kaitsma ka meie endi eest. Tegelikult tuleks lihtsalt õiged liigid õigetesse kohtadesse istutada. Kitsasse tänavasse istutatud suur puu on varem või hiljem meile probleem," lausub mees.

Linnas kasvamine on puule raske, sest tal tuleb võidelda nii soolapuistamise kui ka lumelükkamisega. Linnapuude eluiga on võrreldes metsas kasvavate puudega isegi poole lühem.

Ka suurte mändide oksad vajavad hooldust

Lumerohke talv toob kaasa okste ja harude murdumisi ka muidu tervetel ja elujõulistel puudel: sageli koguneb liiga raske lumemüts just mändidele.

"Ega nüüd pole muud teha, kui tuleks need murdunud männioksad ülevalt ära tuua ja murdekohad ilusaks lõigata," sõnab arborist Heiki Hanso. "Need on muidu ohtlikud ka inimesele ning lõhuvad teisi elus oksi ja blokeerivad nende eest valguse."

Männiokste rohket murdumist saab vähendada pikkade, võrast välja ulatuvate okste hoolduslõikusel eemaldamisega. Niiviisi on puu võra ühtlasem ja oksad toetavad teineteist.

"Hoovi- ja pargipuud peavad olema hoolitsetud," manitseb Hanso. "Pole kuigi tore, kui pargis iga suurema tuulega mõni puu lihtsalt ümber kukub. Hea, kui inimesed viga ei saa, autojuhtidele oskaks soovitada vaid seda, et linnas autot tormiga suure puu lähendusse parkida ei tasu."

Hanso kinnitusel tuleks haige puu siiski maha võtta. Lisaks inimeste ohustamisele teeb haige puu kukkudes haiget ka tervetele puudele.

Hooliduslõikus aitab:

  • surnud okste eemaldamine
  • murdunud okste lõikamine
  • vesivõsude eemaldamine
  • viljapuude alla kasvanud okste eemaldamine
  • risti-rästi kokkupuutes olevate okste harvendamine
  • konkureeriva ladva eemaldamine
  • paralleelsete okste puhul võib eemaldada sisemise, varjus kasvava oksa
UISAPÄISA SAAGIMINE TEEB EAKAST GRAATSIAST VIRELEVA SANDI

Taluõue põlispuude ja vanade pargipuude võra tugev kärpimine nende tervist paremaks ei tee, aga õiged hooldusvõtted aitavad puul pikalt elada, õpetab arborist Heiki Hanso.

«Mida vanemaks puu saab, seda vähem on tal jõudu suurte haavadega toime tulla,» selgitab Hanso, miks vanade ilupuude võra kärpimisel tuleb olla ettevaatlik. Hea tulemuse saamiseks pole kõige tähtsam, et saag lõikaks, vaid et mõistus lõikaks, ja meeles tuleks hoida mitmeid tõdesid.

Hanso õpetab, et puu kujundamiseks on parim aeg (tema) 25 esimest aastat, siis on tema suurus veel selline, et ei ole vaja suuri lõikeid teha, ja (võib loota, et) haavad paranevad. Selle ajaga tuleks anda puu võrale soovitud kuju.

Muidugi tuleb juba istutamisel teha õigeid otsuseid ja rehkendada, kui suureks on vitsamõõtu puu võimeline kasvama, kas puu ära mahub ja kas ka päike aeda või tuppa paistma mahub.

«Suure kastani varjus ei kasva isegi mitte muru,» lausub Hanso. «Mõelda tuleb 50 aastat ette. See on moodsa arboristika põhiprintsiip, et õige puuliik tuleb istutada õigesse kohta.»

Veel tuleb silmas pidada, et mõned puuliigid taluvad kärpimist halvasti. Pärnad paremini, vahtrad ja kastanid mitte eriti, sest nende suuremad lõikehaavad on haigustele vastuvõtlikud. Ja kui veel valitakse Eestis endiselt levinud tulbastamine, oleks Hanso meelest puu suhtes ausam ta lihtsalt maha saagida. Tulbastamine määrab puu piinarikkalt surema.

Hanso õpetab, et puude lõikamiseks on hea aeg sügis ja talv. Kevadel, kui (mahlad liiguvad) puud tärkavad, pole õige lõigata. Okstel on suured pungad, okstes rabistamine lõhuks need ära, ei saa areneda lehed ega viljad. Kui puud on lehes, võib jälle lõigata ja juuni-juuli eelisteks loetakse, et (haavad paranevad kiiremini) surnud puit paistav hästi välja.

Meeles tasub hoida, et puitu lagundavate seenhaiguste põhiline levimisaeg on hiliskevad ja hilissügis. «Kui on jäämas suuremad lõikehaavad, on targem töid neisse perioodidesse mitte kavandada,» ütleb Hanso.

Hanso räägib, et Eestis ringi liikudes näeb ta alailma, kuidas puid hooldades on eksitud põhitõdede vastu. Näiteks on kastanil või pärnal korraga maha lõigatud suur haru, vaat et pool puud. Kui võra kärpimine on vajalik, on õigem teha seda aegamisi: aastas mitte üle kümnendiku võrast korraga. Tõsi, puu kujundamine võib nii aega võtta kümme-viisteist aastat. Ja selge see, et lihtsam on redelilt saagida üks jäme madalam haru kui hakata kärpima ladvaoksi. Enam kui kümnesentimeetrise läbimõõduga lõikepinda tekitada pole soovitatav.

Hanso õpetab, kuidas oleks õige toimetada (kuigi kõrge puu puhul see igaüht praktikas ei aita, sest töö kõrgustes nõuab erioskusi ja -vahendeid). Ladvaoks lõigatakse tagasi esimese sobiva külgoksani, seejuures peab selle külgoksa läbimõõt olema vähemalt kolmandik miinimum neljandik lõigatava oksa läbimõõdust. See on oluline, et oksale jääks tema eluks piisavalt lehepinda.

Järsk võra kärpimine soodustaks tüvemädaniku teket, aga samavõrd juurestiku kahjustumist, sest see ei suuda väiksema võraga kohaneda.

Tulemuseks on, et tüve sees olev toetava funktsiooniga lülipuit pehkib ja puu kaotab tugevust. «Kui me seda saatuslikku lõiget ei tee, elab puu kauem,» lausub Hanso.

Tulbastamine on aga Hanso meelest (õige hull asi) taunimisväärne: postiks saetud puudele kasvavad kiiresti vesivõsud, mis ei suuda tüve külge lukustuda nagu oksad ja hakkavad peagi laiali murduma, tüvi aga pehkib. Isegi kui puu selle üle elab, peab arvestama järgmisega: 1. Puu jääb nälga (puudub lehepind toiteainete tootmiseks) 2. Lõiked tekitavad mädanikku 3. Mädaneva puidu hõivavad kahjurid 4. Koor saab tugevad päikesekahjustused 5. Puu ilu on jäädavalt rikutud 6. Vesivõsude kontrolli all hoidmine on kulukas.

Teine hull asi, mida Eestis praktiseeritud, on vanade puude plommimine, kus õõnsus lüüakse segu ja kive täis. Puu eluiga pikendada selline võte ei aita.

Hanso ütleb, et inimestel tuleb leppida, et puud on küll pikaealised, kuid mitte igavesed. Kui allee on aja ära elanud, tuleb see maha võtta ja uued puud asemele istutada. Põdurate puudega allee on ohtlik. Niisamuti tuleb vahel surmaotsus langetada esivanemate istutatud sentimentaalse väärtusega puule. «Võib-olla saab sellele teise elu anda mälestusesemena või teha selle(st) puidust näiteks pingi,» soovitab Hanso.

Arboristi ehk puuhooldusspetsialistina on Hanso pidanud nõuküsijaid mõnigi kord puuga käitumise suhtes ümber veenma. On tulnud ette olukordi, kus ta on soovitanud käest lastud ja hooldamata, sentimentaalse väärtusega, kuid selgelt ohtliku puu maha võtta, ehkki arboristika esimene püüdlus on puu säilitada.

Aga ka selliseid olukordi, kus ta küsija meelest ohtliku ja võib-olla näiteks tüütult palju lehti puistava puu on soovitanud alles jätta, sest see on suure tõenäosusega veel tükk aega ohutu – täielikku garantiid muidugi pole. Suured puud, mille kasvamiseks on kulunud aastaid, suurendavad aga paljude silmis kinnistu väärtust. Peame arvestama puu asukohaga ning kõikide muude asjaoludega, määrama vastavalt sellele riskide suuruse ja tuginedes kõikidele faktoritele otsustama raie või muude tööde kasuks. Hooldama ja kujundama peame kõiki meiega kõrvuti elavaid puid- metsas elavad puud oma elu...

Hanso lisab, et oma väärtus on ka vanadel seest tühjaks pehkinud puudel, sest vana puuga käivad kokku näiteks putukad, kakud, nahkhiired. Kui sellised puud on pargisügavuses või muis kohtades, kus nad inimesi või maju ei ohusta, pole vaja kiirustada neid maha võtma. «Inglise parkides jäetakse mõnikord alles ka jala peal kuivanud tammed,» ütleb Hanso.

Enne sae käima tõmbamist soovitab Hanso aga võimalusel arboristiga nõu pidada või ta appi kutsuda. «Puu on sada aastat kasvanud, aga tunni ajaga võib selle saja-aastase graatsia ja ilu lootusetult nässu keerata,» nendib ta.

SEE ON NORMAALNE SUHTUMINE, KUI NIMENE SAAB ARU, ET SUUR PUU ON VÄÄRTUS

ArborEst OÜ on seni ainuke puuhooldusfirma Eestis, kes täidab kõiki rahvusvahelisi ohutusnõudeid ja standardeid. Heiki Hanso on arboristi eriala omandanud Inglismaal Myerscough College’is ja Luua Metsanduskoolis. MTÜ-ga Arboristide Koda on Heiki Hanso korraldanud ja läbi viinud puude hooldamise koolitusi Põltsamaal, Kuressaares ja Tallinnas.

Mis töid olete Raplas teinud?

Raplas oleme puid hooldanud üle mitme aasta. Erinevatel tänavatel, Rapla Lastepargis, Kuusiku ja Alu pargis ning kalmistul. Peamiselt on tegemist ohtlike puude langetamise ja hoolduslõikustöödega. Lastepargis võtsime alla varesepesi, harvendasime pesaehituseks sobivaid oksaharusid ning lõikasime ohtlikke oksi.

Milline on puude olukord Raplas praegu?

Nagu igas teiseski linnas on kõrghaljastuse osas veel palju tööd ees. Põhilised probleemid kattuvad samuti kogu Eestis – valed liigid vales kasvukohas, eelnevalt valede töövõtete tõttu ohtlikuks muutunud puud või on nad jäänud õigel ajal kujundamata.

Rapla on väike linn ja võrreldes paljude teistega pole seis kõige hullem. Kiirel sekkumisel saab päästa palju väärtuslikke vanu puid ning kohendada noori puid selliselt, et nad saaksid vanaks kasvada. Raplas on puhas õhk ja võrreldes suurte linnadega väike liikluskoormus. See annab tänavapuule head elutingimused pikaks ajaks.

Mis on linnapuude hooldamise juures tähtsaim?

Linnapuudel on kõige tähtsam ohutus ja välimus. Puud tuleb süstemaatiliselt ja tänavate kaupa kaardistada; analüüsida nendega seotud riskid ja vastavalt sellele koostada tööplaan.

Tähtis on, et neid kogu aeg jälgitakse, ja see eeldab arboristi ametikohta.

Mõni puu on kunagi nii valesti lõigatud või hoopiski hooldamata, et päästa pole seda enam võimalik. Õnnetu tuleb raiuda. Saaremaal Laimjalas näiteks on ilusad suured pärnad postiks lõigatud. Helistasin vallavanemale, et tagamaid uurida, ja selle peale kostis vallavanem, et Orissaares on ju samamoodi tehtud. Orissaarest on pärit kaks arboristi, mina ja Tanel Viljaste. Isegi oma poiste käest ei küsita, kuidas oleks õige. Toimub ahelreaktsioon. Inertsist jääb tulbastamise komme ilmselt kestma veel aastakümneid, sest tulemus on kohe näha.

Isegi Tallinnas, mis on Eesti kahtlemata kõige arenenum linn kõrghaljastuse aspektist vaadates, annavad ametnikud korraldusi vanasti tulbastatud puud uuesti postiks lõigata. See on väga halb eeskuju.

Puude tulbastamine ei ole siis kunagi lahendus?

Tulbastamine ei ole lahendus. See on puule pikk ja piinarikas surm. Meile meeldib mõelda, et koera eluaasta võrdub inimese omaga üks kaheksale. Samamoodi peab mõtlema puu puhul inimesega võrreldes. Tulbastamine võib meile näida kui lahendus, aga puu reageerib sellistele protsessidele väga pika ajajooksul. Mõni puu elab köndistatuna edasi kauem kui teised. Suures agoonias tekitatakse kiiresti uued lehemassid, et protsessid saaksid edasi toimuda. Samas hakkab lõikekoht mädanema ja tekkinud vesivõsud ei ole kinnitunud aastarõngastega puu­tüvesse ning murduvad iga tuulega lahti.

Kui puu ränka kohtlemist üle ei elanud ja kuivab, tuleb ta langetada. See on keeruline töö, milleks tuleb kohale tellida arboristid ja teenuse eest maksta.

Köntimine toob kaasa ka varjatud kulusid, sest inetult lõigatud puud kahandavad kinnisvara väärtust. Õigesti hooldatud ilusad terved puud seevastu tõstavad seda.

Arboristi töö tegemisel lähtutakse iga kord puu liigist, konkreetsest situatsioonist ja oma kogemustest. Tänapäeval näeme juba erineva tehnikaga puu sisse. Näeme, palju on puus tühjust, palju kõva puitu, palju mäda. Isegi kui puu näeb ilus välja, võib sees olla mädanik.

Oluline on saada kontrolli alla noorte puude olukord.

Kõige vähem on arboristil tööd siis, kui kõik lõikused tehakse ära puu esimesel 25 eluaastal. Siis ta on noor ja tugev, haavad on pisikesed ja kasvavad kokku kiiresti. Tuleb õigesti planeerida, õigesse kohta istutada ja õigel ajal lõigata.

Mida saaks omavalitsus teha?

Tallinn on ehk selline Eesti linn, millest saaks šnitti võtta, aga eks sealgi on palju puuduseid. Tallinnas hakkab linnapuu alates 8 cm diameetrist. Näiteks Raplas võiks olla kord, et kui puu on juba mingi kindla jämedusega, siis ilma loata lõikust teha ei tohi. Igas omavalitsuses peaks kindlasti selline töötaja olema, kes tuleks ja hindaks puu seisukorda ja mida sellega ette võtta.

See on tähtis ja normaalne suhtumine, kui inimene saab aru, et suur puu on väärtus. Soomes on näiteks üle poole arboristi kutsetunnistusega inimestest omavalitsustes tööl. Käivad ja vaatavad ja saadavad teenuste teostamiseks pakkumisi. Seal saadakse aru, et suur puu on tähtis ja seda on vaja hoida.

Eestis on arboristika spetsialiste väga vähe – 50 kutsetunnistust terve Eesti peale. Tartus ja Tallinnas on oma arborist, aga enamikus omavalitsustes ei ole. Kõik linna puud peaksid olema spetsialisti poolt üle vaadatud.

Näiteks oli juhtum Virtsus, kus puu kukkus auto peale ning auto omanik hakkas Halinga vallaga kohut käima. Esimese võidu sai auto omanik kätte, kuna Halinga vald ei ole mitte midagi teinud, et vaadata, kas puud on ohtlikud või mitte. Praegu protsess jätkub. Ootan huviga kohtulahendit.

Laiem probleem on, et valdades puudub spetsialist ja puudub ka kord, raiete ja lubade väljastamise kord. Näiteks Kuressaares on sisekorra eeskirjades kirjas, et ilma loata võib võtta puult ära kuni 50% tema võra. 50% on puule mõrv. See on täiesti ajuvaba. Praegu töötame seal välja uut raiete ja hoolduslõikuste korda.

SANDISTATUD PUUD

Sageli avastavad inimesed ühtäkki, et puu nende õuel on kasvanud liiga suureks, ja lõikavad tal ladva või kogu võra maha. See on aga puu elu enim kahjustav ja jõhkraim “hooldusvõte”.

Kõikjal meie aedades, tänavatel ja haljasaladel näeb oskamatult lõigatud inetuid puid: tihedat vesivõsude võsa kandvaid jämedaid poste, oksaköntidega tulpasid jne. Tundub, et ladva või kogu võra eemaldamine, samuti suurte okste lõikamine juhuslikust kohast ja suvaliselt kõrguselt on üks levinumaid “hooldusvõtteid”. Sellist tegevust nimetatakse köndistamiseks (ka latvamiseks, tulbastamiseks).

Põhilised vead, mida inimesed teevad puude hooldusel ja lõikamisel:

  1. Liigi ja koha valik istutamisel;
  2. Latvamine ehk köndistamine;
  3. Okste lõikamine valede võtetega;
  4. Puude hooldamata jätmine.

Põhiline köndistamise põhjus on vajadus vähendada puu mõõtmeid, kuna ta on hakanud segama vaadet, varjab valguse või on kasvanud liinidesse. Vahel kardetakse, et puu on oma suuruse tõttu muutunud ohtlikuks ja võib murdudes suurt kahju tekitada. Üks köndistamise põhjus on kindlasti seegi, et kuna puu kasvab aeglaselt, on inimestel kahju suurt puud maha võtta, ja nii püütakse teda väiksemaks teha.

Köndistamine ei ole aga mitte kuidagi mõistlik viis probleem lahendada. Samuti ei vähenda see puu ohtlikkust, pikemas perspektiivis oht pigem suureneb. Arenenud arborikultuuriga riikides (USA, Inglismaa, Holland jne) peetakse sellist jõhkrat puu kohtlemist väga taunitavaks. Köntimise iroonia seisnebki selles, et puude ohutumaks muutmise asemel muudame nad hoopiski ohtlikumaks.

Köndistamise kurvad tagajärjed

Puu jääb nälga

Köndistamisel eemaldatakse sageli 50-100% puu lehtikandvast võrast. Kuna lehestik toodab puule vajalikke toitaineid, jääb puu lihtsalt nälga. Nälga jäänud juured hakkavad surema.

Kui ränk lõikus tehakse varem, kui puu on jõudnud varuda vajaliku energiavaru ja talletada toitaineid – kevadel või varasuvel, kurnab ettevõtmine puud sedavõrd, et ta võib samal aastal isegi kuivada.

Vastuvõtlik kahjustajatele

Suurte lõikehaavadega, nõrgestatud ja stressis puu on väga vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele. Tal ei ole enam piisavalt energiat, et käivitada loomulikke kaitsemehhanisme. Haava tõttu tekkinud ja lendunud spetsiifi­lised keemilised ühendid meelitavad ligi kahjurputukaid.

Eriti halvasti taluvad tulbastamist kask, vaher, saar ja hobukastan, mis lähevad suurtest lõikehaavadest kergesti mädanema.

Vale lõige põhjustab mädanikku

Väga oluline on oksi õigesti eemaldada. Korrektne lõige tehakse oksakrae pealt ja võimalikult risti, et lõikepind jääks minimaalne. Selliselt tehtud lõike suudab puu iga-aastase juurdekasvuga kapseldada ehk kokku kasvatada. Seda muidugi juhul, kui puu on piisavalt elujõuline ja lõikehaav ei ole üüratult suur.

Kui oks lõigata ära aga tüvest liiga kaugelt, siis puidurakud, mis ei saa enam puu elutegevuses osaleda, hukkuvad ja hakkavad mädanema. Mädanik levib oksaköndist tüvve ja nõrgestab kogu puu struktuuri.

Päikesepõletus ohustab koort

Võra valimistel okstel on tuhandeid lehti, mis kaitsevad puud päikesekuumuse eest. Nende kadumise tõttu saavad koorealused rakud põletada ja koor hakkab pragunema, mõned allesjäänud oksad võivad põletuse tõttu isegi kuivada.

Vesivõsudest kasvavad murdumisohtlikud oksad

Tõsine tagasilõikus käivitab puul ellujäämismehhanismi, mis avaldub ohtras vesivõsude tekkes: puul on vaja kiiresti kasvatada uued oksad, et asendada kaotatud lehepind.

Vesivõsud hakkavad vohama pinna­pealsetest uinuvatest pungadest, nad ei lukustu tüvve ja on nõrgalt kinni­tunud. Oksad, mis ei ole kasvanud loomulikult koos puuga, murduvad suuremaks saades kergesti.

Köntimise iroonia seisneb selles, et puu ohutumaks muutmise asemel see hoopis suurendab puu ohtlikkust.

Puu muutub inetuks

Puu looduspärane välimus on kaunis ja ainulaadne. Võra kujuneb nii, et lehed saaksid võimalikult palju päikesevalgust. Kui eemaldada kogu võra, jääb järele vaid kole könt. Puule iseloomulik ilu on hävitatud.

Suurtele lõigetele kasvatavad paljud liigid peenikese vesivõsude võsa, järsk üleminek jämedalt tüvelt või suurtelt oksaköntidelt peenikestele okstele on näotu. Mõni liik, näiteks vaher, kasvatab ära lõigatud ladva asemele aga vaid mõne üksiku pika võrse. Eriti riivavad sellised rikutud võrad silma talvel. Lehtpuud on Eesti kliimas raagus umbes 7 kuud.

Hooldus on kulukas

Köndistatud puu edaspidine hooldus on kulurohke tegevus. Juba mõne aja pärast tuleb uued võsud kontrolli alla saada: neid tuleb harvendada ja eemaldada tuulemurrud. Eriti tihedad “luuad” kasvatavad pärast ladva mahavõtmist kontide otsa pappel, pärn ja paju. Selliste oksapuhmaste hõrendamiseks tuleb paari aasta pärast palju vaeva näha.

Mida siis teha liiga suure puuga?

Miski siin ilmas ei ole igavene ja see käib ka puude kohta. Puu istutamine nõuab põhjalikku planeerimist ja ettemõtlemist. Valed valikud võivad tulevikus kaasa tuua palju ebameeldivusi, milleks ühe suure puu mõõtmete vähendamine või puu eemaldamine kahtlemata on.

Enne, kui istutate puu, uurige välja selle liigi omadused: kõrgus, laius, juurestiku eripära. Seejärel vaadake, kas ta soovitud kohta üldse sobib kasvama: lai puu ei kõlba kitsaste majade vahele, kõrge puu elektriliinide alla jne.

Väga oluline on arvestada liigi kasvunõuetega: millist niiskusrežiimi ja mulda ta armastab, kui palju vajab valgust ja talub varju. Näiteks vaher ei kasva liiva sees, vaid tahab viljakat huumusrikast mulda; hobukastan ei armasta niisket, näiteks jõeäärset pinnast jne. On vana tuntud tõde: iga liik tuleb istutada talle sobivasse kasvukohta. Selle kohta leiab palju teavet raamatutest ja internetist.

Et vältida köndistamist, tuleb puud algusest peale õigesti kasvatada ehk siis istutada õigesse kohta ja kujundada esimesel 25 eluaastal tema võra. Noore puu oksad on peenikesed ja tekkinud lõikehaavad väikesed.

Kui tugeva tervisega puu on kasvanud liiga suureks, on võimalik vähendada tema krooni kõrgust ja laiust, säilitades samas tema loomulikku kuju. Kõiki oksi saab lõigata sobiva külgoksani, mis väldib terve oksa suretamist.

Rusikareegel on: oksa tagasilõikamisel sobiva külgoksani võiks viimase diameeter olla 1/3 lõigatava haru või oksa läbimõõdust. Nii jääb oksale piisavalt lehepinda. Puu võra ei tohiks kunagi vähendada rohkem kui neljandiku võrra. Kui see pole võimalik, on õigem puu täielikult maha võtta ja istutada asemele liigid, mis ei kasvagi liiga suureks.

Eestis, kus linnapuud on olnud praktiliselt hooldamata, on mõnikord parim lahendus vana puu langetada ja asendada noorega, mille eest hakatakse algusest peale õigesti hoolitsema.

MILLES PUU SÜÜDI ON?

„Kui sa piirad mingit linna kaua aega ja sõdid selle vastu, et seda vallutada, siis ära hävita selle puid kirvest nende külge pannes, sest neist sa võid süüa! Ära raiu neid maha, sest kas puud väljal on inimesed, et sa ka neid peaksid piirama?“

USA-s loodi juba 1924. aastal puude kaitseks organisatsioon ISA (International Society of Arboriculture), mille eesmärk oli kaitsta väärikaid põlispuid industrialiseerimise eest. Sellest ajast on süsteemselt arendatud puuhooldust ja turvalisi töövõtteid. Paraku näitab Kuresaares aset leidnud linnavalitsuse ja õigeusu kiriku vaheline intsident, et puus nähakse jätkuvalt pigem tüli kui kasu ja kui vähegi võimalik, üritatakse neist vabaneda. Olukord on murettekitav, sest tegelikult oleks saanud asja ka tülita lahendada. Loosse oleks pidanud kaasama erapooletu spetsialisti, kelle hinnangu põhjal tulnuks teha otsused.

Ehk tasub kirikuisade puuvaenulikkuses otsida põhjuseid kiriku järjest vähenevast populaarsusest, sest sarnaseid juhtumeid on esinenud ka mujal Eestis. Mida siis (põlis-) puude langetamise ja kirikuhoone esiletoomisega tahetakse saavutada? Kas külastatavuse kasvu?

Ruhnu saarel asub Eesti vanim puukirik.  Kirik on vahetus läheduses võimsa põlise tammega. See on harmoonia ja õige suhtumine. Keegi ei kiirusta tammele kätt külge panema. Kiriku aias on puul hea ja rahulik ning peaks ka olema turvaline kasvada.

Tõsi ta on, et vanu puid peab regulaarselt jälgima. Inimestel endil on selles suhtes lihtsam - kui tunneme, et meie tervisega on midagi viltu, siis läheme arsti visiidile. Kui on tõesti hädad kimbutamas, siis tehakse  põhjalikud uuringud ning koostatakse raviplaanid. Vaevalt et keegi läheb naabrimehe jutule, et too teil hambad raviks või silmaoperatsiooni sooritaks... Autod tänavatelt saadetakse vastavalt vanusele regulaarselt ülevaatusele, et kontrollida tema sõidukõlblikkust ja ohutust.

Puudega on vaja toimida täpselt samamoodi. Kõigepealt teostatakse põhjalik uuring puu tervisliku seisundi kohta, siis riskianalüüs ning vastavalt sellele otsustatakse edasised sammud. Kindlasti peab vanale puule tegema hoolduslõikuse, mille käigus eemaldatakse võrast kuivanud ja murdumisohtlikud oksad ning parandatakse võra valgustingimusi. Nii tagame puu ohutuse.

Võrakujundusega tagame puule tasakaalu ja  seisukindluse. Vajadusel saab puu harud omavahel spetsiaalsete tugivöödega ühendada, et piirata nende liikumisraadiust ja kaitsta murdumise eest. Kindlasti peab enne suure puu raiet seda hoolikalt kaaluma ja veenduma raie vajalikkuses. Puid ohustavad erinevad seenhaigused, vähktõved ja kahjurid (ka inimesed) ning valede lõigete ja töövõtetega tekitame me puule vigastused, tänu millele muutub ta kõikidele ohtudele vastuvõtlikumaks.

Puul on ökoloogiline väärtus ning samuti on ta pesitsuspaigaks paljudele kaitset otsivatele liikidele. Lisaks riputatakse ju linnapuudele pesitsuskaste ja talvel näljastele värvukestele söögipoolist, et loodus oleks ikka meile lähemal.

Puu ilu ja eksisteerimine meie ümber on lehtede riisumise ja vihmarennide puhastamise hinnaga. Kõiki riske me loomulikult 100%-liselt maandada ei saa, küll aga aitaks sel puhul varade kindlustamine. Kas seda on palju? Kindlasti ei soovi me linnades lageraiet, seetõttu peaksime rohkem panustama õigesse puude majandamisse.

Seadused on tõepoolest ajast ja arust, kuid jõudumööda neid täiendatakse. Hetkel Kuressaares kehtiv puulõikamise kord on absurdne ja peab saama kiiremas korras uue kuue.  Puud peab kaitsma eelkõige inimene ise oma moraalitundest ja austusest loodu vastu, mitte seadus või omavalitsuse kord.

Pole vahet, kas tegemist on kiriku, korteriühistu, lasteaia, kooli või mis iganes linnaruumis asuva kinnistuga. Linnas peavad olema puud hooldatud ja regulaarselt kontrollitud. Ma ei kujuta Kuressaaret ette, kui välja raiuda kõik kuni 15 cm rinnasdiameetriga puud ja alles jäävatel vähendatakse võra 50%. Puu kasvades arenevad võrdselt võra ja juurestik. Kui eemaldame poole tema võrast, siis lakkab funktsioneerimast ka sama osa juurestikust. Tekib juure mädanik, puu kaotab seisukindluse. Suremise agoonias kompenseeritakse eemaldatud võra vesivõsude massiga, et lehepinda taastada. Paari aastaga võtab kontrolli alt väljunud vohav mass kordades rohkem valgust kui algne ja rikkumata puu.

Puuhoolduse spetsialistina ei ole selline puulõikamine, mis leidis aset Lossi tänaval väärt mingit kriitikat - on rikutud puude säilitatavate puude tasakaal koos välimusega, vahtratele tehti vahetult enne intensiivset mahlajooksu suured lõikehaavad, rääkimata ohutusnõuete eiramisest töö sooritamisel. Jääb mulje nagu olekski soovitud nende võrad selliselt rikkuda, et ka need võidaks kehvale seisundile viidates lähiajal raiele määrata.

Puu raie on lihtne, aga jäägu siiski surmaotsus selleks puhuks, kui muid võimalusi enam pole. Lossi tänaval toimunu on halb eeskuju ja moraalitu suhtumine.

PUUDE KIIRABI ÖISES LINNAS

Fotograaf Veiko piidleb mind arusaamatust väljendava ilmega: et miks me siin ikkagi oleme... Sabistab vihma. Trammiliinide kohal kõrguvaid puid saab kärpida vaid öösel, kui vool liinidest välja on lükatud.

Minu teejuht puude maailmas on täna Heiki Hanso. Arborist, nagu tema ametit peene nimega kutsutakse.

"Ohutus ennekõike," lausub mees. Kuigi esiotsa tundub tema ohutuse jutt ajakirjanikule ideaalsete tööohutuse võtete tutvustamise loengu esimese osana, on tunda, et mees usub, mida mees räägib, ja teeb ka ise. Helkurvest. Kindad. Kiiver. Kõrvaklapid, Rihmad.

"Miks su vest valepidi seljas on, kuhu sa helkurid peidad?" manitsetakse fotograaf Veikot.

Mina peaks ronima tõstukisse. Aga enne turvavöö. "Astu sisse," manitseb Heiki vöö silmustele osutades. No ei saa aru, kuidaspidi. Heiki näitab kannatlikult ette. Olengi turvise sees. Ausalt öelda on tunne sama kohmakas kui kaheksandal raseduskuul. No hea küll.

Ronime tõstukisse, algab sõit üles. Läbi vihma, pimeduse ja traatide tuleb selgitada, millised oksad vajavad kärpimist. Mõned neist on ohtlikult lähedal liinidele, teised murdumisohtlikud või lihtsalt kuivanud.

Kõrgus linnas ette kirjutatud

"Linnas on teede kohale ette nähtud kõrguskoridor 6 meetrit. Meie peame oksi kärpima umbes 6,7 meetri pealt, sest lehtede raskus vajutab oksad allapoole," seletab Hanso.

Roheline nupp - alla, hõbedased paremale ja vasakule, selgitatakse meile tõstuki korvi juhtimist. Korviga tuleb mööda laveerida nii trammiliinidest, mis ühtäkki on kerkinud puuteulatusse kui ka tõstukikorvini kaarduvatest okstest

"Kas sa kõrgust ei karda?" küsin Hansolt. "Ikka natuke kardan," tunnistab mees. "Ettevaatlik peab olema. See on selline töö, kus alati peab valmis olema ootamatusteks."

Temast võiks saada hea õpetaja ükskõik mis alal, mõtlen ma omaette. Rahulikult, puust ja punaseks, tehakse puude kärpimise ja lõikamise a, b ning c arboristika valdkonnas algajale selgeks. Ta naudib oma tööd, seda on näha.

Elanike kõned muposse on paratamatus

Oksad tuleb visata aiaga ümbritsetud turvatsooni. "Vaata üles, see murdunud oks on puu jaoks otsekui mädapaise. Need oleks pidanud ammu ära võtma. Aga elasime ajal, kui niisugustest asjadest ei hoolitud," arutleb mees.

Puudetohter tegutseb. Vilkurid küütlevad ja saag undab. "Üldiselt katsun töötsooni kõrval asuvaid elanikke teavitada, aga eks inimesed ikka pahandavad, kui öösel saega möllame," nendib mees.

"Midagi teha samas pole. Enne töö algust helistan ka muposse, politseisse, linna infotelefonile ja teatan, et selline töö on algamas. Ikka leidub keegi, kes helistab ja kaebab," selgitab Heiki sagedaste probleemide tagamaid.

"Miks me selle oksa maha lõikame?" uurin mina.

"Kõrval on noor vaher. See oks on talle liiga lähedal ja takistab tema võra kujunemist," selgitab Heiki. Mees teab, mis mees teeb, ja miks.

Esimene puu saab kärbitud vähem kui tunniga. Kõrval ootavad langetamist veel kaks kuivanud puud. Kell on saanud üks öösel. "Aega on vähe, viie ajal hakkavad trammid taas käima, selleks ajaks peab kõik valmis olema," sõnab Heiki.

Jätame arboristid tegutsema. Meid kutsub voodi.

PUULÕIKUSE AEG ON KÄES! AGA KUIDAS SEDA ÕIGESTI TEHA?

Käes on kevad – aeg, mil inimesed hakkavad suure õhinaga puid lõikama ning puude hooldustöid tellima. Heiki Hanso paneb südamele, et puude lõikuse alal konsulteeritaks spetsialistidega, kes tõesti tunnevad puittaimi ja oskavad neid õigesti ning väärikalt majandada.

Tema sõnul on algajatel hea alustada lõikamist viljapuudest, sest nende puhul jäetakse enamasti suurem osa võrast alles ning juba aasta pärast saab uuesti kätt proovida. Fataalsem on lugu suurte põlispuudega, mida on väga lihtne omaenese rumalusest ära rikkuda – kahjuks on juba sel kevadelgi näha meie ümber suurt hulka jäädavalt kahjustatud puid. Sest lihtne on võtta mootorsaag ja see tüvve lüüa, kuigi ilusam, lihtsam ja ka tulemuslikum oleks kasutada arboristi abi.

Ladva ja võra eemaldamine rikub puu

Ära tulbasta puud, ära lõika puul latva ja kogu võra maha! See rikub puu loodusliku välimuse ja graatsia alatiseks. Surmaagoonias kasvatab puu uinuvatest pungadest suure hulga vesikasve, et kompenseerida kaotatud lehepinda, mis teda toidab. Puu mõõtmete vähendamine on aastatepikkune projekt, mille peaks usaldama spetsialistide hoolde. Puuliigile omaselt võib võra vähendamine võtta koguni  kuni 10 aastat, mille kestel tehakse puul kaks või kolm hoolikalt läbimõeldud lõikust, kus kärbitakse  okste tippe sobiva külgoksani.

Ettevaatust suurte okste lõikamisel!

Kui lõikate suuri puuoksi, võivad viga saada mitte ainult puu, vaid ka inimesed: näiteks on väga ohtlik eelneva väljaõppeta mootorsaega puu otsa ronimine. Teame mitmeid juhtumeid, kus lõigatavad oksad on lükanud redeli koos seal askeldava töömehega ümber. Kui aga kindlasti on soov ise suuremaid oksi eemaldada, peaks järgima kolme lõike põhimõtet, et esiteks eemaldada oksa raskus ja viimaseks teha lõpulõige, tüve lähedalt oksakrae pealt. Nii saame vältida võimalike rebendite teket. Puu on organism ja tal on olemas kõik vajalikud kaitsemehhanismid oma haavadega ise toime tulemiseks, seega pole otstarbekas teha kulutusi poelettidel pakutavate nn haavamäärete peale, veel vähem kasutada selleks vanu värve, lakke vms. Siiski on oht, et  suuremad lõiked lähevad mädanema.  Enne puude lõikamist konsulteerige kohaliku omavalitsusega, et selgitada välja võimalik puude lõikamise kord.

Kase ja vahtra lõikamisel olge kevadel pigem tagasihoidlik

Kevadel on vahtral ja kasel intensiivne mahlajooksu aeg, mistõttu tuleks vältida elusokste lõikamist sel perioodil. Lubatud on vaid vähene sekkumine, kui selleks  on hädavajadus.  Parim on nimetatud puudega tegeleda suvel, kui mahlajooks on lõppenud ja puu aktiivne.

Valgustingimuste parandamine

Kui tundub, et põlispuu varjab tuppa tulevat valgust, saab kindlasti midagi ära teha: harvendada vesivõsud ja tihedasti puntras olevad oksad ning kujundada puule sobivam võra. Alati ei pruugi kehvade valgustingimuste puhul olla süü maja lähedal kasvaval kaunil põlispuul, vaid vahel piisab tihedamast aknapesust, sisekujunduses heledamate toonide kasutamisest või maja ääres olevate põõsaste ja võsa vähendamisest.

Hooldamata puudega kinnistu väärtus kahaneb

Selge on see, et inetus olukorras väheneb hoolitsemata puudega kinnistu väärtus. Põlispuud seavad omanikule teatud kohustusi: puu pidamise hind on iga-aastane katuse hooldamine, vihmaveerennide puhastamine,  lehtede riisumise vaev ning puu enese eest hoolitsemine. Mõelge sellele enne puu istutamist või puurohke kinnistu ostmist, sest viitsimatus lehti riisuda ja vesikasve lõigata ei ole  põhjus puude raiumiseks. 

Hoolduslõikus sisaldab terve puu hooldamist

Kutse-eetika kohaselt pakub arborist oma tööd maksimaalse kvaliteediga. Puuhoolduse tellimuse juurde kuuluvad elementaarsed tööd nagu terve puu hooldamine ladvast maapinnani puu vanusest sõltumata. Hoolduslõikus sisaldab kõigi kuivanud ning risti ja hõõrduvate okste, vesikasvudekontrolli ja kaksikladva eemaldamist. Kindlasti ei tohi puuhooldustöid sooritades kasutada ronimisraudu, kuna need tekitavad rohkesti haavu. Samuti ei võimalik kvaliteetset hoolduslõikust sooritada korvtõstukilt, kuna sellega ei pääse puu võra sisse ja lõhub rohkesti oksi ning tihendab pinnast juurte ümber.

Millal kutsuda appi arborist?

Ohumärgid, mille puhul puu abi vajab, on näiteks kaksiklatv, teravanurgalised harud ja oksad, ristikasvanud oksad, puuseente viljakehad, kuivanud ja hõõrduvad oksad, õõnsused ja tormikahjustused.  Kindlasti ei saa ühtegi puud nimetada enne ohtlikuks, kui spetsialist on selle üle vaadanud ja riskid hinnanud. Samamoodi nagu endale saame diagnoosi arstilt ja koerale loomaarstilt, annab puudele diagnoosi puukirurg ehk arborist.

Kui otsustate kasutada spetsialiste, uurige kindlasti nende tausta SA Kutsekoja kodulehelt, soovitajaid, referentse ning vastutuskindlustuse olemasolu, mis kompenseeriks õnnetuse puhul saadud kulud!

ARBORISTIDE TEGEMISTEST ALU JA KUUSIKU PARGIS, RAPLAMAAL

Eestis on ligi 1500 mõisaparki, millest suur enamus on hääbumas. Pargid on võsastunud, täis isetekkelisi, ohtlikke ja kujundamata puid. Vanade parkide päästmiseks on aga vaja tegusat initsiatiivi- omanikku, kes hoolib. Omanikeks on valdavalt era-või juriidilised isikud, aga ka omavalitused. Igal juhul võiks omaniku soov olla pargi jätkusuutlikkuse tagamine, sest vastasel juhul jääb pargist alles kasutu tükk ajaloota maad. Pargi taastamine on kindlasti järjepidev ja kulurohke tegevus, mis saab toimuda ainult seda soosivate hoiakute ja finantside olemasolul.

Tänu Rapla Vallavalitsuse pargimeelsele suhtumisele ning püüdlustele, on arboristid jõudnud ära teha palju tööd, nii Kuusiku pargis, kui ka selle alleel ning Alu pargis. Vallas on tublid eestvedajad, kes on edukalt koostanud projektid taotlemaks kaasfinantseerimist Keskkonna Investeeringute Keskusest (KIK). Selline koostöö on äärmiselt vajalik ning sellest võidavad kõik. Nendest kümnetest ja kümnetest parkidest, mis on viimasel dekaadil just tänu KIK toetuse võimalikkusele taastatud, oleks enamus ilma selleta endiselt räämas ja lagunemas.

Esimese sammuna on alati mõistlik teha plaan, ehk siis parkide puhul hoolduskava. Vastavalt sellele saab teada tööde mahud ja ligilähedased maksumused. Alustada soovitaks kindlasti eelkõige ohtlike olukordade likvideerimistest ja riskide maandamistest. Ohtlikke olukordi võib olla nii pargis jalutajatele, sellega piirnevale kinnisvarale ja kindlasti keskkonnale, sest suure võraga vana puu võib varisedes lõhkuda mitmeid elujõus ja terveid puid. Töödeks kasutage kindlasti arboristide abi, kes ise on võimelised tööülesandeid läbi viima.

Parkides ei lõpe töö kunagi otsa ja jätkusuutlikkuse hoidmiseks tuleb pidevalt erinevate tööülesannetega sekkuda. Niitmised, koristamised, plaanilised raied, asendusistutused ja kõrghaljastuse hooldus on iga-aastased vältimatud ülesanded. Moodsa tehnikaga on võimalik vanu puid seestpoolt vaadata ning näitude- ja kogemuste põhjal ennustada nende seisukindlust. Kliimasoojenemise ja muude levikupõhjuste tõttu nii Euroopast, kui ka mujalt on eesti aladele jõudnud uued haigused nagu „Saare surm“, „Tamme äkksurm“ ja „Pärna võrsesurm“, mis nagu nimigi ütleb, mõjuvad hukatuslikult just meie traditsioonilistele pargipuudele- seega pidev järelvalve ja sekkumine on hädavajalik.

ArborEst OÜ’l on olnud au viimastel aastatel osutuda töövõtjaks KIK’i ja tellijapoolse lepingu täitmiseks Tumala, Pidula, Kuusiku, Alu, Meeri, Keila, Kuressaare, Tallinna parkides ja paljudel teistel objektidel üle terve kodumaa.

HEIKI HANSO "SUURED PUUD MAJA ÜMBER"

Heiki ettevõttest ArborEst rääkis maja ümber kasvavate puudega kaasnevatest ohtudest ja nende hooldusest. Puudest on kasu mitte ainult esteetiliselt ja hingeliselt, vaid nad on ka tuuletakistuseks ning suvel jahutuseks. Maja kütminegi olevat kallim, kui maja ümber puid pole. Miinustena loetles ta üles juured, mis hoone konstruktsioone võivad mõjutada, lehed, mis sügiseti katusele langevad ning kulud, mis tuleb teha puude hooldamisel. Puude ravimisel, võre piiramisel soovitas Hanso enese tervisega riskimise asemel kutsuda kohale spetsialist.

HEIKI HANSO: MEESTEST, KES RONIVAD PUU OTSA

“Kui puu saab vanaks ja kukub metsas ümber, on see loomulik. Aga kui me tahame linnakeskkonda pikema elueaga puid, siis tuleb ise kaasa aidata,” ütleb arborist Heiki Hanso. Linnapuid jääb Euroopas aina vähemaks ja nii tuleb rohkem tähelepanu pöörata olemasolevate puude säilitamisele ja hooldamisele. Just siin tulevad appi Orissaare vallast pärit Eesti tuntuim arborist Heiki Hanso ja tema kolleegid.

Õigesti lõikamine on põhiline, sest puid jääb vähemaks ja inimasustus suureneb, mistõttu on olemasolevad puud olulised. Noore puu haavad kasvavad kiiremini kinni, nagu nooremal inimeselgi paranevad haavad kiiremini.
Puude täitmine betooniga (rahvakeeli “plommimine”) on kõige suurem viga, mis puude ravimisel nõukogude ajal tehti. See loob ideaalse keskkonna seentele, kellele meeldib ühtlane, stabiilne keskkond. Ideaalis tuleb puu tühjaks jätta.

Mõistlik on istutada suuri puid

Lisaks vanade puude korrigeerimisele on võimalus ka puu maha võtta ja uuega asendada. Mõned puud on hapramad ja kasvavad kiiremini, teised tugevamad, ent kasvavad aeglasemalt. Sageli eelistatakse pigem hapramaid puid, nagu remmelgad, haavad, paplid, sest need kasvavad kiiresti.

Kõige mõistlikum oleks istutada suuri puittaimi, aga meil siin Eestis pole neid valmiskujul saada. Suuri puid, mis on mõeldud istutamiseks, tuuakse Poolast ja Saksamaalt.

Talvel libedaga soolatakse teid. Kui tuleb paks lumi, aetakse lumi tee äärde, kus kasvavad puud. Lumes olev sool imbub juurtesse ja tapab puud. Ka sõitvad autod muudavad selle ühtseks massiks, mis tõuseb kevadel tärkavatesse lehtedesse.

Kui on väga külm, siis tekivad tugevapuidulistel (saar, jalakas, vaher, tamm jne) liikidel külmapraod, mis kevadel tõmbuvad taas kokku. See tekitab haava, kuhu haigusetekitajad sisse pääsevad.

Krundi omanik on vastutav

Avalikus ruumis tuleb puudele teha riskianalüüs, et olukorda hinnata. Mis puutub kahjudesse, siis kinnistult tulenev kahjulik mõju on kinnistuomaniku vastutusel. Kahjukannatajal tuleb kahjunõue kindlustusele esitada juhul, kui kahju saanud objekt oli kindlustatud, või siis esitada nõue puu kasvukoha omanikule.

Kui puu kukub avalikus ruumis kellelegi peale, siis vastutab selle eest omavalitsus. Vastutab ikka see, kelle krundile puu kuulub. Praegu valitseb olukord, kus keegi ei soovi vastutada ning samas ei soovita ka puuhooldusesse investeerida. Tegelikult tuleks puudele koos majaga kindlustus teha.

Tallinnas Kaarli puiesteel on pooleks lõigatud puud, mis tuleks maha võtta, ent keegi ei julge otsust vastu võtta.

Paraku on omavalitsuste prioriteedid teised. Eestis ei ole välja töötatud ühtset, puud soosivat raiekorda. On vaid üldised puualased seadused, mida saab väänata.

Soomes on arborismi traditsioon Eestist paar aastat ees ja süsteem palju arenenum, igal pool on linnaarboristid.

Kommentaar

Kuressaare heakorra- ja haljastuse spetsialist Katrin Reinhold:

Professionaalset hooldust vajab linnas väga palju puid, nii erasektoris kui ka linnapargis ja avalikel aladel. Puude seisukord on väga erinev, seinast seina, kuna see sõltub paljuski sellest, kuidas kinnistuomanik oma puude eest hoolitseb.

Nagu arboristide meistrivõistlustel nägime, on selles töös vaja tunda lisaks teadmistele puuhooldusest ka väga keerulisi ronimistehnikaid. Ronimistehnika valdamine on arboristidele vajalik, et teha oma tööd.

Unistus oleks, et meiegi saaksime endale linnaarboristi lubada. Ma loodan, et arboristikutse propageerimine ärgitab seda elukutset omandama. See omakorda muudab sellised spetsialistid ka kättesaadavamaks.

Arboristide abi kasutatakse pigem õppepäevade korraldamisel, kuid avalike alade puuhooldust ei ole arboristilt tellitud. Puude hooldamisega tegeleb linna hooldusettevõte. Arboristi oleme kasutanud kalmistul, kus ei ole võimalik igale poole tõstukiga pääseda.

Küll aga leidub mitmeid kinnistuomanikke, kes on arboristi teenuseid kasutanud puuvõra hooldamisel ja oksaharude bandaažiga kokku sidumiseks.
Õnnetusi, mis kahju oleks tekitanud, ei ole Kuressaare avalikul alal kasvavate puudega olnud.

PUUKIRURGI VASTUVÕTUL

Juhul kui suur puu ähvardab vajuda majale või on raske lumekoorma all rebenenud oks kohe-kohe alla kukkumas, läheb vaja professionaalset abi. kohale tuleb kutsuda arborist ehk puukirurg.

Koduaias kasvavate viljapuude hooldamisega saame enamasti ise hakkama, aga mida teha siis, kui õuel kasvav armas suur kask või mõni teine puu on jäänud haigeks ning võib ühel päeval maja peale prantsatada? Või on puu(d) hakanud varjama päikest, kõrgel ripub eluohtlikult mõni suur kuivanud või rebenenud oks, oksad on elektriliinidesse kasvanud jne.

Kui te ei tea midagi puude bioloogiast, nende hooldamisest ning saega ümberkäimisest, pole mõtet ronida puu otsa ja üritada ise midagi teha. See on lausa eluohtlik: kõrgelt võib alla kukkuda, vigastada end saega jne. Teiseks võite kahjustada puu tervist ning rikkuda jäädavalt tema välimuse. Enamasti ei luba ka seadused isetegevust.

Puude hooldamine ja keerulistes oludes langetamine nõuab palju oskusi, kogemusi ja erivarustust. See on peenike kunst! Kui tegutseda tuleb majade läheduses, kalmistul, tänaval jne, pole võimalik puud jalalt maha saagida nagu metsas. Täies suuruses maha langev puu lõhub kõige muu kõrval kõvasti ka maapinda.

Sageli pole võimalik või otstarbekas tegutseda ka tõstukikorvis, ja siis vinnab moodsa koolituse saanud puuhooldaja end köite abil nagu alpinist kõrgustesse. Köitega juhitakse ka okste langemise suunda ja saadetakse alla tüvejuppe, köite otsas liiguvad üles-alla saed jt tööriistad, toit ja muu vajalik.

Saar võetakse maha

Heiki Hanso, kelle firma Arborest OÜ tegeleb põhiliselt puude hoolduse ja muude kõrgustes tegutsemist nõudvate töödega (jääpurikate eemaldamine, katuste lumepuhastus jne), oli ühel lumisel veebruaripäeval koos paarimees Indrekuga Arukülas ametis suure kaheharulise hariliku saarega. Puu oli umbes 25 m kõrgune ja alt 80cm läbimõõduga.

“Eelmisel kevadel kukkus suur kuivanud oks õuel seisva auto peale. Pere hakkas talvel suure lumega muretsema, et juhtuda võib midagi hullemat,” meenutab Heiki. “Puu harunes poolteise meetri kõrguselt kaheks konkureerivaks tüveks, kusjuures üks haru oli märgatavalt viltu. Selline haru võib kergesti murduda. Tegelikult saab ohtliku kahvelharuga puid säästa, kui harud kokku siduda ja hoolduslõikusega võra kergendada ning tasakaalustada.”

Pererahvas otsustas puu siiski maha võtta. Mine tea, ehk oli põhjuseks ka müüt saare halvast aurast. Niisama lihtsalt puud maha saagida ei saanud, sest selle all oli ilus sirelihekk ning jänesepuurid, kõrval segametsanoorendik. Nende hoidmiseks tuli rakendada “kontrollitud sektsioonilise langetamise meetodit” ehk siis puu ülalt alla jupikaupa maha võtta ja jupid köie otsas maapinnani toimetada.

Kuidas köiesüsteem puu otsa saab? Selgub, et väga lihtsalt: peenike viskeköis, mille otsas on raskus, visatakse üle mõne jämedama kõrge oksa, tänu raskusele tuleb köis maa peale tagasi. Nii saab arborist ronimissüsteemile ülemise ankrupunkti. Tänu nutikale lukustusele ei hõõru süsteem oksa ega riku kambiumi.

Heiki ronis üles mööda tüve, kasutades ronimiskasse, aga puu otsa võib minna ka köie abil. Tehnikaid on palju, iga arborist valib endale vastavalt tööülesandele sobivaima. Tüvele haakuvaid ronimiskasse võib kasutada ainult siis, kui puu likvideeritakse. Hoolduslõikusel ja võra kujundamisel on need keelatud.

Ohtlik, aga huvitav

Maailmas mõni aasta tagasi koostatud ohtlike tööde edetabelis oli arboristi ja raietöölise amet teisel kohal, esikohal olid kalurid.

Heiki: “Enne tööle hakkamist teen alati riskianalüüsi: hindan puu seisukorda, ümbrust, ilmaolusid jne. Kui koorel on suured külmalõhed, võib tüvi langetamise käigus lõheneda ja etteaimamatus suunas langeda.”
Veel uurib Heiki seda, kas on märke tüvemädanikust. Kui tüvel on puuseente viljakehad, võib see olla seest juba üsna kahjustatud. Juuremädanikuga puu pole maa küljes kindlalt kinni ning kõrgel toimetav mees võib koos puuga alla sadada. “Kui arvan, et puu on ronimiseks ohtlik, tuleb töö teha teiste võtetega, näiteks korvtõstukilt.”

Olukorda hinnates valmib ka tööplaan, kuidas kõige otstarbekamalt tegutseda. “Kahvelharu puhul, nagu Aruküla saarel, lähen alati üles mööda püstisemat haru. Viltune haru võib mehe raskuse all murduda.” Kui viltusele harule ei saa minna, siis kuidas seda osade kaupa köie abil langetada?
Heiki lahendas seekord olukorra nii, et tegi köite ankrupunkti hoopis püstisele harule. Nagu näha, on puuhooldaja amet üsnagi loominguline, sest iga juhtum on ju eriline.

Arboristil on keelatud üksi töötada, sest olles kõrgel ja mootorsaega võib halvimal juhul vigastada ennast või ronimissüsteemi. Paariline peab olema võimeline üles ronima (igale poole tõstuk ei ulatu ega pääse) ja seal abi andma. Paarimees saadab köitega üles ka vajalikke asju. Heiki kasutab näiteks kolme eri suuruses mootorsaagi.

Kahel mehel kulus saare langetamiseks viis tundi. Päeva lõpupoole polnud ilmselt eriti lõbus puu otsas olla, sest hakkas kõvasti tuiskama.

Koolitus Inglismaalt

Metsandusliku algõppe sai Heiki Vana- Vigala ametikoolist. Pärast lõpetamist viis elu ta metsa asemel aga hoopis Inglismaale. Algul töötas pubides ja muudel metsakaugetel aladel, siis viis juhus ta aga puude juurde tagasi. Heiki käis kursustel, omandas moodsad töövõtted, sai vajalikud sertifikaadid ja rahvusvahelise tunnistuse, asutas oma puuhooldusfirma. Pärast kuut aastat välismaal tekkis soov aidata ka Eestimaa puid. Veidi üle aasta töötas ta Kadrioru pargi kõrghaljastuse spetsialistina.

Tagasi tulles õppis mees aasta Luua metsakoolis. “See oli väga huvitav ja vajalik, et kohaneda taas Eesti oludega. Õppisin tundma meie kliimat ja puuliike. Dendroloogilised teadmised on minu ametis väga vajalikud.” Märtsis läheb ta uuesti Luuale, seekord koolitama n-ö ronivaid arboriste.
Praegu on Heiki Eestis ilmselt ainuke moodsa koolituse saanud rahvusvahelise tasemega arborist. Hea on näha, kuidas ta naudib oma tööd: “Alati värske õhk, fantastilised vaated, hea füüsiline vorm ilma jõusaalis rassimiseta. Ja adrenaliini kui palju!”

Aga kõrgusehirm? Kümne-kahekümne meetri kõrgusel olla pole ju naljaasi.
“Väike kartus on ikka sees, see on vajalik. Kui oled liiga enesekindel, tekib professionaalne lohakus ja võib juhtuda õnnetus. Õnneks pole seni midagi juhtunud. Olen kontrollifriik, vähimagi kahtluse korral vaatan kõik tähtsamad kohad üle, keskendun ja töötan edasi.”

Arboristika on hästi loodussõbralik viis puude hooldamiseks. Kui suvel on puul linnupesad, jääb töö sügiseks. Parem on hakkama saada tõstukita, sest siis ei satu ümbruskonda heitgaase. Tõstuk lõhub ka maapinda ja on kallis, tõstukilt ei pääse hoolduslõikust tehes võra sisse ilma puud rüüstamata.

Abi puude haavadele

Arboristide tööpõld on lai: lisaks puude langetamisele teevad nad võra hoolduslõikusi, kõrvaldavad tormikahjustusi. Arborist on sõna otseses mõttes puukirurg, arst, kes oskab puule abi anda.

Heiki räägib, kuidas Pädaste mõisas väravas kasvavale ilusale vanale saarele sõideti eelmisel suvel džiibiga sisse. “Tüvele tekkis poolemeetrise läbimõõduga koorevigastus. Selline suur haav on ideaalne kasvulava seeneeostele. Puhastasin sae otsaga haava pinna ja silendasin rebenenud servad. Loodame, et haavale kasvab nüüd armkude ja see paraneb. Jälgin huviga, kuidas asi edeneb. Vanal puul on kahjuks vähe energiat enda aitamiseks.”

Tänavune lumerohke talv on tekitanud puudele oksi rebestades koledaid haavu. Mida nendega ette võtta?

“Kevadel, kui ilm läheb soojemaks, tungivad seeneeosed murdekohtadest sisse ja hakkavad tegutsema. Sellepärast tuleks enne kevadet rebendid saega üle käia, et haava pind jääks sile – siis on kahjustatud koha pindala väiksem kui karvasel rebendil. Korrigeeriv lõikus tuleb teha oksakrae pealt, sest siis käivituvad juba puu enda kaitsemehhanismid, mis kapseldavad haiguskolde puidu sisse ega lase sel levida. Hakkab arenema armkude. Arborist oskab teha lõike sellise nurga alt, et haava pindala jääb võimalikult väike: ring on väiksem kui ovaal.”

Heiki rõhutab, et haava ei pea värvi ega määretega katma – see on asjatu töö, kuna nende kaitsvat toimet pole tõestatud.

Olukord on halvem siis, kui oks tõmbas rebenedes ka tüvel koort kaasa. Mõni hoolitsev aiaomanik on katnud sellise haava fooliumiga, teadmata, et katte all seente areng hoopis hoogustub. Piisab, kui lõiked teha õigesti ja haava pind ning servad võimalikult ühtlaseks siluda.

Heiki märgib, et arboristide tööpõld on Eestis lai, kuna linnades kasvavad puud on olnud aastakümneid hooldamata, on istutatud valesid liike. Valus on vaadata, kuidas eraaiad ja tänavad on täis jubedaid könte ja muud moodi oskamatult lõigatud puid, mille võra on jäädavalt rikutud. Eestis on lehtpuud väga kaua, tervelt seitse kuud raagus, sel ajal peaksime saama imetleda nende võra kaunist graafikat.

Puu jaoks tähendab tulbastamine ehk siis ülitugev lõikus pikka ja piinarikast surma. Tohutud lõikehaavad nakatuvad seeneeostega, puu hakkab mädanema. Vanad haiged puud on väga ohtlikud, nad võivad maha kukkuda isegi siis, kui tuult pole. Aga tänaval on inimesed ja sõidukid!

Moodsast puuhooldusest lugege põhjalikumalt Heiki Hanso firma kodulehelt www.arborest.ee.

Arborist aitab ja annab nõu

Ilu- ja pargipuude hooldus on viimastel aastakümnetel maailmas palju arenenud, et tagada puudele võimalikult pikk eluiga. Arboristika ehk moodne puu bioloogial põhinev hooldus on mõistena kasutusel olnud ainult mõne aastakümne. 1992. a moodustasid Euroopa riikide arboristid oma organisatsiooni EAC (European Arboricultural Council).

Eesti Arboristide Ühing asutati 2008. Ühingu peamine eesmärk on aidata inimesi puude hooldamisel. Kodulehelt www.eestiarboristid.ee leiate põhjalikumat infot, milliseid teenuseid arboristid osutavad. Seal on antud ka link kutsekoja kodulehele, kust leiate kutsetunnistust omavate arboristide kontaktandmed.

Rubriigis “Arborist annab nõu” saab esitada küsimusi. Küsida võib kõike: alates sobiva puuliigi valikust ja kasvatamisest ning lõpetades raugastunud või ohtlikuks muutunud puu turvalise mahavõtmisega.

EESTIMAA PAISTAB EESTI KÕRGEIMA PUU TIPUST UHKE KOHT KUS ELADA

Paljud meist on vähemalt korra elus käinud teletornis vaadet nautimas või roninud samal põhjusel Suure Munamäe otsa. Küll pole keegi aga üritanud tabada Eesti kõrgeima puu tipust avanevat pilti.

Maailma kõrgeim puu on Californias 115-meetrine ranniksekvoia. Eestis kuulub rekord Tartumaal Järvseljal kasvavale poole lühemale, 44-meetrisele harilikule kuusele. Puu n-ö madalusest hoolimata pole keegi veel selle otsa kippunud. Pole isegi teada, kas vaade, mis sealt avaneb, on ronimist väärt. Saate "Ringvaade" reporter Jüri Muttika läks koos arboristi Heiki Hansoga esimeste inimestena seda teada saama.

"Arboristi seisukohalt on see puu päris ohtlik. Kui ta asetseks linnaruumis, siis tuleks kindlasti midagi juba ette võtta," tõdes Hanso enne ronima hakkamist. Samuti oli ekspeditsioonile minejatele teada, et 10 meetrit ladvast on puu kuivanud ning kõvema tuulega murdumisohtlik.

Ajaloolist hetke uudistama tulnud Järvselja Õppe ja Katsemetskonna juhataja Priit Kase sõnul pole puu tippu varem ronitud. "See siin on praegu väga tähelepanuväärne moment," lisas ta.

Kuigi maast vaadates tundub puu õige lühike ja masajas, on selle otsa ronimine reporter Muttika sõnul tohutu töö ja vaev. "Köitpidi ülesronimiseks erilist väljaõpet vaja pole. Küll aga koolipoisi füüsilist vormi. Kuna koolist on aastaid möödas, saavad randmed üsna varsti teada, mis kaalub reporteri tagumik," kommenteeris oma ronimist Muttika. Mehe sõnul tundus kolme meetri ronimine, et läbitud oli üle kümne.

Seejuures, kuigi Eesti kõrgeimat puud on teistest liigikaaslastest enim uuritud, pole teadlastele siiani selge, miks just see isend on nii pikaks sirgunud. Samuti olevat puu oma 250. eluaasta kohta uskumatult heas konditsioonis.

Puu tippu jõudnud, tõdes aga Muttika, et tegemist oli väärt ronimisega. "Seal üleval on kõrgem kui ma arvasin. Eestimaa paistab tipust uhke koht, kus elada. Kohe on uhke tunne on olla vabariigi kodanik, kus nii kõrge puu kasvab."

LINNAPUUDE HOOLDUSE JA LÕIKUSE ÕPPEPÄEVAL OSALES PAARKÜMMEND HUVILIST

Kuressaare Linnavalitsus korraldas 19. novembril linnapuude hoolduse ja lõikuse õppepäeva. Koolitus oli mõeldud eelkõige asutustele ja ettevõtetele, kes Kuressaares ehitus- ja kaevetööde käigus puutuvad kokku puuokste lõikusega, puuvõrade kujundamisega ja puujuurte lõikamisega. Oodatud olid siiski kõik, kel soov ja vajadus taolist tööd teha.

Õppepäeval osales inimesi 12 firmast, alustades haljastusteenust pakkuvatest firmadest ja lõpetades liinihooldustööde teostajatega. Üritus toimus koostöös asutusega Kadrioru Park, esinema tulid pargi juhataja Ain Järve ja Tallinna Kommunaalameti hooldusosakonna spetsialist Ulve Pärn, kes selgitasid linnapuude tähendust ja vajalikkust ning aedniku missiooni nendega ümberkäimisel. Samuti ka järgmisi tendentse linnahaljastuse hoolduse kavandamisel. Ei saa usaldada haljasalade ja linnapuistu hooldamist hanke korras firmadele, kes omale vaid tankistina aedniku või arboristi ehk puuhooldaja palkavad.

Kõlama jäid veel mõtted, et puul tuleb linnatingimustes hakkama saada väga ebaloomulikes kasvutingimustes, seetõttu vajavad linnapuud erilist hoolt ja jälgimist, ning õigeaegset okste lõikust ja võrakujundust. Ei tohi unustada seda, et meie nelja aastaaja juures on puud lehes maksimum viis kuud aastas, kogu ülejäänud aja näeme aga raagus puuvõra, mis peab pakkuma esteetilist vaatepilti, peegeldades meile meeldivaid emotsioone ja tekitama meeleolu. Taolises keskkonnas reeglina ei lõhuta ega vandaalitseta ning käitumine on lugupidav. Puuvõra graafika on imeline, kui puuvõrale on jäetud loomuomane võrakuju, kuid väga palju näeme inetult köndistatud puid, millega on juba ette määratud puu hävimine ja lisaks ei saa me ise ka aru, mis meie tuju rikub, kui näeme oma õuel sandistatud monstrumit. Eriti on meil kombeks eraaia omanikel oma põlispuid rikkuda. Siinkohal pean meelde tuletama seadusandlust, et looduskaitseseadusega on tiheasustuses ehk linnas puu raiumise eest trahv eraisikule 18 000 krooni. Kuressaare linna raieloa väljaandmise kord kohustab võtma raieloa isegi sellisel juhul, kui on soov võramahtu vähendada 50%.

Raiekomisjoniga oleme aga püüdnud vastu tulla ka väiksemaid okste võtmisi nõustades.

Üks õige puuvõra kujundus hakkab juba puukoolis, mis jätkub pärast istutamist, valeasetusega oksa peab saama eemaldada oksatangidega, tekitades võimalikult väikese haava. Kui peame sekkuma saega, oleme midagi juba maha maganud, sest saelõige, eriti veel valesti tehtud lõige, on järgmiste vigade algus.

Filmi kõrghaljastuse sotsiaalselt vastutustundlikust arendamisest ja praktilist lõikust tänapäevaste suundumuste ja arboristivarustusega demonstreerisid Kadrioru Pargi arboristid Heiki Hanso ja Tanel Viljaste. Töö toimus Marientali tee 17 kortermaja kinnistul, kus osaliselt korrastati pärna võra, mis ei ole nõuetekohast lõikust saanud kogu kasvuaja jooksul. Uudistamas olid lisaks koolitusel osalejaile ka majaelanikud, kel oli näha tuua fotosid puude noorusajast üle 30 aasta tagasi.

Heiki Hanso sõnul ei ole taolise õppe vastu mujal üldse huvi üles näidatud, seda enam oli ta meeldivalt üllatunud, et õppepäeval osales paarkümmend kuulajat. Heiki soov on korraldada oma koduvallas Pöides samasugune õppepäev.

Osalejad tundsid siirast heameelt neile pakutud võimaluse eest kuulata oma ala spetsialiste ja jälgida proffide tööd.

Minul on samuti suur rõõm kordaläinud üritusest, loodetavasti ei jää see omalaadsete hulgas viimaseks, siiras tänu esinejaile ja kuulajaile!

Katrin Reinhold
heakorra- ja haljastuse spetsialist

VABADUSE VÄLJAKUL ÕPETATI PUUHOOLDUST

Tallinna Keskkonnaamet korraldas heakorrakuu raames esmaspäeval Vabaduse väljakul puu võra kujundamise õppepäeva.

Jaani kiriku kõrval asuval haljasalale oli kogunenud mitukümmend huvilist. Keskkonnaameti telgist jagati kõigile kohvi ja kommi ning anti kaasa ka dendroloog Sulev Järve koostatud voldik puuokste lõikamise teemal.

Õppepäeval tutvustas erinevaid lõikusviise ja vastas inimeste küsimustele ArborEst OÜ juhataja Heiki Hanso. Lisaks konkreetseid lõikusnippe puudutavatele küsimustele taheti tema käest teada ka arvamust Kadriorus Weizenbergi tänaval maha võetud hobukastaniallee kohta. Hanso, kes on ka ise Kadrioru Pargis ametis olnud, et see oli igati õige otsus.

Ta lisas, et maha võetud puude kändude järgi ei maksa teha järeldusi, kas puu oli hea tervise juures või mitte, sest seda polevat võimalik lihtsalt kändu vaadates kindlaks teha.

Eraldi manitses arborist kõiki hoiduma Tallinnas kahjuks levinud puude tulbastamisest või köndistamisest. See tähendab tema sõnul seda, et kui puu võra pole enam võimalik hoolduslõikusega korda saada, siis võetakse kogu võra maha ning puust jääb järele vaid tulbataoline tüvejupp, millele hakkavad kiiresti vesivõsud kasvama.

Hanso sõnul pole niisugusel juhul tegemist puu hoolduse, vaid tema aeglase ja piinarikka tapmisega. Tallinnas võib tulbastatud remmelgaid näha Nafta ja Ristiku tänaval.

Video üritusest siin

VANAL KALMISTUL LANGETATAKSE 15 PUUD

Haapsalu vana kalmistu puudele erkpunase värviga tõmmatud ristid näitavad, milliseid puid hakatakse lähiajal maha võtma.

„Igal aastal võtame kalmistult maha kümmekond ohtlikku puud,” selgitas linnakeskkonna osakonna juhataja Krista Vilta. „Sel aastal võetakse maha 15 puud.”

Kui varem telliti kalmistupuude langetamine alpinistikoolitusega saarlaste firmalt Arborest OÜ, siis tänavu teevad selle töö ära Haapsalu Linnamajanduse haljastusosakonna kaks töötajat.

Linnamajanduse juhataja Koit Vare ütles, et kaks töötajat said Luua metsamajanduskoolist koolitust, neile osteti ka vastav varustus: rakmed, karabiinid, turvaköied, kiivrid jms.

Kahe mehe varustus maksis 3000 euro ringis, ütles Vare. Et kalmistul ei saa puid tavalisel viisil langetada, tuleb meestel ronida puu otsa ja lasta oksad jupi kaupa alla.

Vare sõnul ei ole linnavalitsus neilt rohkem puude langetamist tellinud.

Viimati langetas Linnamajandus puid pärast detsembritormi. Siis võeti maha 30 ohtlikuks muutunud puud. Torm oli räsinud puid Kastani mänguväljakul, Tamme ja Kastani tänava ristmiku kandis, Paralepas, Enno pargis jm.

PILTUUDIS: ARBORISTID KÄRPISID POSTI TÄNAVA PUID

Täna, 25. veebruaril 2013, alustasid arboristid ehk puuhoolduse spetsialistid Haapsalus Posti tänaval puude kärpimist.

Hoolduse käigus eemaldatakse ka okstesse kinni kasvanud ja amortiseerunud jõuluvalgustid.

SAKUS PEETAKSE PUU OTSA RONIMISE MEISTRIVÕISTLUSI

Tänane päev algas ühele Eesti vallavanemale küllaltki tavatult – ta ronis köiega puu otsa ja pidas seal kõne.

Niimoodi talitas Saku vallavanem Kuno Rooba, kes tervitas sel viisil Saku mõisaparki kogunenud arboristide puuronimise meistrivõistlustest osavõtjaid.

Pärast vallavanema tervitussõnu kuulas rahvusvaheline arboristide seltskond ära peakohtunik Douglas Wellsi selgitused võistlusalade kohta. Kavas on kokku viis ala: kiirusronimine, tööülesannete jäljendamine puu otsas, viskeliini heitmine puuvõrasse, kannatanu päästmine puult ning footlock tehnikas ronimine ehk vertikaaltõus topeltköiel aja peale.

Võistluste peakorraldaja Heiki Hanso selgitas, et arborist või puuhooldaja läheb sageli puu otsa oma tööd tegema ilma tõstuki või muu tehnilise abivahendita, kasutades üles jõudmiseks vaid ronimisvarustust. Võistlustel näitavadki arboristid tema sõnul oma kutseoskusi. Kuidas turvaliselt puu otsa jõuda, kuidas seal töötada ja ka seda, kuidas aidata kolleegi, kes on mingil põhjusel hätta sattunud.

Reedel võtavad viiel alal omavahel mõõtu nii mehed kui naised. Laupäeval selgitatakse finaalvõistlusel nii meeste kui naiste parimad. Sellised võistlused toimuvad Eestis teist korda, neid korraldab MTÜ Arboristide Koda.

PUU OTSAS SAETI KUTSETUNNISTUSI - KES ON ARBORIST?

«Ega sa puu otsas ei ole?» küsib Luua Metsanduskooli õpetaja Aino Mölder alati, kui helistab mõnele oma õpilastest, kes läbisid reedel arboristi kutseeksami Karlova pargis paarikümne meetri kõrgusel.

Õpilane Heiki Hanso punaselt kaitsekiivrilt sorises vihmavesi, kui ta tõestas, et suudab alpinistivarustusega mööda ligaseks tõmbunud vahtrapuud kõrgele võrasse tõusta, käivitada poolrippasendis mootorsae ning ettenäidatud oksa puhta lõikega maha kukutada.

«Ma arvan, et hästi läks,» pakkus Hanso, kui ta saapad jälle maad puutusid. «Ei, närvi sees ei olnud. Eile teooriaeksamil küll natuke oli. Tunne ütleb, et vist sain ikkagi läbi, kuigi puuseentega oli veidi raskusi. Ja paari ilupõõsa nimed jäid kirjutamata.»

Inglise diplomist ei piisa

Hanso arvas, et puu otsa ronis ta möödunud reedel juba kes-teab-mitmetuhandendat korda. Koos koolivend Tanel Viljastega vastutab ta igapäevaselt Tallinna Kadrioru pargi puude tervise ja jalutajate ohutuse eest. Enne Luua metsakooli teenis ta arboristi kutsetunnistuse välja Inglismaal.

«Eesti oludega kohanemiseks on siin üle õppimine kindlasti vajalik,» arvas Hanso. «Erinevad on ju puuliigid, nende kasvutingimused, haavade paranemise kiirus. Eestis on see töö kindlasti ohtlikum, sest tööd tuleb teha ka talvel lume, jää ja 15-kraadise külmaga.»

Oma 17 õpilase eksamiponnistustele Karlova pargis kaasa elanud Aino Mölder, kes õpetab Luual puukirurgia bioloogilisi aluseid, puittaimede agrotehnikat ja veel mitmeid aineid, peab arboristide koolitamist väga tähtsaks.

Ta märgib, et võib olla väga hea saemees või väga hea dendroloog ehk puu- ja põõsateadlane, aga arborist peab endas ühendama mõlemad. Lisaks olema hea klienditeenindaja. Ja loomulikult ei tohi karta kõrgust.

Meeste sekka naisigi

Reedese eksami tehnilise varustuse – nii tõstuki, saed, ronimisköied kui muu – taganud Valdek Tagel 2006. aasta Luua arboristide esimesest lennust meenutas üht meest, kes just kõrgusekartuse tõttu kutseeksamist loobus.

«Kui ikka mees klammerdub kõvasti tõstukikorvi külge ja vajub iga tõusumeetriga põlvist lühemaks, on asi selge,» kirjeldas Tagel. «Aga üldiselt neile kursustele tulijad juba teavad, kas nad taluvad mitmekümne meetri kõrgusel turnimist või mitte.»

Arborist võib saada puu otsa mitmel moel, üks viis on aga kasutada spetsiaalset kada, millega ronimisköie ots üle oksa rippu tulistatakse. Reedesel kursusel püüdles arboristipaberi poole ka neli naist.

«Kui aus olla, siis minu arvates see päris naiste töö pole, aga seda suurem kiitus neile, kes julgevad ja suudavad seda teha,» lausus Aino Mölder.

Kes on arborist?

• Arborist (arbor – puu lad.k) on puuhooldusspetsialist, kes tunneb puude ja põõsaste liike, ehitust, talitlust ja kasvukohanõudeid.
• Arborist peab tundma puittaimede kahjustusi, oskama hinnata nende tervislikku seisundit ja hooldusvajadust.
• Arborist peab oskama kasutada mootorsaagi ja võsalõikurit ning suutma töötada saega nii maapinnal, korvtõstukis kui alpinistivarustusega ka puu võras. Ta peab suutma puu turvaliselt maha võtta piiratud tsoonis majade vahel või elektriliinide kohal.

MIKS RONIB TÄISMEES PUU OTSA OKSTELE KIIKUMA?

ORAV? AHV? EI! ARBORIST: Paks arborist on petis, öeldakse Inglismaal. Ahvi kombel turnimine väsitab nii ära, et õhtul ei taha botaanikutest ronijad isegi taburetiga lae alla kardinapuid sättima minna. (Mati Hiis)

Arboristika – see keerulise nimega amet peidab endas ilmselt iga poisslapse unistust. Saab puude otsa ronida ja selle eest makstakse isegi palka. Üsna head palka pealekauba.

Ma olen ise ajakirjanikuna töökohustusi täites rippunud näpujämeduse köie otsas ja pesnud aknaid 100 meetri kõrgusel. Enne sellist "naiste tööd", aknapesu on üldiselt selliste hulka arvatud, pidin keskmise kohvikruusikõrguse hunniku ohutusnõudeid läbi lugema, mis teeb mind enese arvates kõrgustes töötamises üsna teadlikuks. Aga kiivriga mees mul puu otsa ronida ei lubanud. Ise kõlkus küll esmaspäeva hommikul kõrgel okstel üsna inimtühjal Laulupeo tänaval Tallinnas.

"Oota veidi, kohe on valmis," hüüab Hanso puuladvas. Ta on nii kõrgel, et okstest, millele tema jalad toetuvad, ulatuks suurema käega poisslapski ümbert kinni võtma nii, et tema sõrmed kokku ulatuvad.

Õppis puude otsas ronimist Inglismaal

Samal ajal kukub üks jämedam oks hirmsa pauguga vastu üle keskmise kalli maasturi külge. See on õnneks arboristide, nii nimetatakse puuhooldajaid, enda auto. Kollane vilkur katusel ja kirves selle eest välja turritamas. See olevat logo.

Alla kukkunud oksa pauku arvestades oletan, et puuronijate enda auto on see, mis kõige rohkem kannatada saab. "See mulje võis jääda, aga tavaliselt ei saa," naerab paarikümne minutiga puu kärpinud ja alla roninud Hanso.

"Kui dendroloogid (puude ja põõsaste uurijad) tunnevad puid, aga ei tee nendega midagi, siis arborist peab olema hea dendroloog ja hea ronija," määratleb Orissaarest pärit Heiki Hanso, mis töö tal õigupoolest on.

Hanso on puuhooldusfirma Arborest juhataja, kes puuronimist ka Inglismaal õppinud. Nüüd õpetab ta Luual ronimist ise. "Kui Inglismaal õppima hakkasin, siis Eestis seda ametit veel ei tuntudki," ütleb Hanso.

Ilmselt iga poisikese lemmik-onuna teab Hanso puudest ja ronimissaladustest kõike. Ta seletab, millistel puudel võib peenematel okstel ronida ja millistel mitte. Näiteks rabe remmelgas ja kastan on üsna kehvad ronimispuud. Murduvad hästi. "Puu bioloogiat peab tundma," ütleb ta.

Veel näitab Hanso, milline on prussikusõlm – libiseb hästi piki köit, aga kui survet avaldada, haakub nagu kännu taha.

Samal ajal räägib ta nagu botaanik. "Meil on kambiumi kaitsmise köis," ütleb ta peenelt. Tegelikult tähendab see seda, et kui köis oleks lihtsalt üle oksa, siis Hanso oma 80 kg massiga ronides lõhuks puul koore ära. See kambiumi kaitsmise köis on üle oksa heidetud umbes meetripikkune laiem köiejupp ja alles selle metall aasadega otste küljes ripub ronimisköis.

Imenipp on see, mismoodi köis nii kätte saadakse, et üles ronida tarvis ei ole. Selleks paneb Hanso köie ühte otsa vutimunasuuruse mummu, mis kambiumikaitsme ühest aasast läbi mahub ja teise kinni jääb, et see siis lihtsalt alla sikutada. "Minu meelest on see üks geniaalsemaid leiutisi," kiidab Hanso mummu. Üles saab köis nagu laevas – peenem nöör raskusega visatakse üles, millega jämedam järgi veetakse.

"Vanasti tehti neid töid korvtõstukiga, aga see ei ole nii efektiivne. Korv teeb puuvõras palju kurja, murrab oksi ja eriti ei pääse ka ligi. Siis tulevad lõiked koledad ja puu läheb mädanema," kiidab Hanso, et köied ja ihuramm on puule parimad.

"Praegu meil on käsil hoolduslõikus, valgustingimuste parandamine ja majade katustest okste väljalõikamine," seletab Hanso, mida nad teevad. "Et ei oleks kahjunõudeid, tuleb neid kogu aeg hooldada, et puu tervis säiliks kauem. See on hädavajalik," ütleb Hanso, et kui hooldust ei tehta, ei ela puu linnatingimustes väga kaua ja hakkab autodele-majadele-inimestele kaela kukkuma.

"Kui eelmisel aastal kukkus puu Kentmanni tänaval BMW peale, siis nähtavasti linn maksis selle kinni. Aga kui kellelgi laps jääb alla, siis seda enam kinni ei maksa," ütleb Hanso, et arboristika on pigem ennetav töö kui tagajärgede kõrvaldamine.

Kastanit hindab Hanso ohtlikuks linnapuuks. Väliselt võib terve olla, aga neid murdub ühtevalu. Äsja jäi üks poiss Tõnismäel kastani oksa alla.

"Kunagi, kui kroon tuli ja nõukamüts silmade pealt ära tõmmati, tekkis greenpeace ja taimetoitlus. Asjad, mida varem ei tuntud. Agressiivsed puukaitsjad arvasid, et kõige parem on puudega üldse mitte midagi teha. Aga linnas peab puud kontrollima, et ta saaks siin kaua elada. Peab sekkuma. Kõige suurem viga on üldse mitte midagi teha," seletab Hanso, et inimeste mõttemaailm peab muutuma. Vahel tuleb isegi süda kõvaks teha ja roheline, ent varem oskamatult hooldatud puu maha võtta enne, kui see alla kukub.

Hanso näitab Laulupeo 36 maja ees olevatele puudele. Need näevad üsna noored välja. Mõnikümmend sentimeetrit tüvel läbimõõtu. "Nad ei ole noored. Nad on vanad ja virelevad. Mädanevad järjest," ohkab Hanso. "Tallinn on Euroopas üks rohelisemaid pealinnu," ütleb arboristi pilguga Euroopas ringi vaadanud Hanso. "Aga puudehooldust on hakatud suuremates mahtudes tegema alles viimased kolm aastat." Õnneks iga aasta siiski järjest rohkem, aga kõikidele linnapuudele ringi peale pole tehtud. "Tööd on kõvasti, et jõuaks sovetliku ükskõiksuse tasa teha. Pealinnas on vaid umbes kümnendik haljastusest kontrolli all," usub Hanso.

Köied, mootorsaed ja mesilased

"Mootorsaed, köied, töö kõrgustes," loetleb Hanso, miks arboristi amet keeruline, isegi ohtlik on. "Murdosa sekundist ja lõikad oma köie läbi. Kui langetame suuri papleid, mis on linnastumise tipphetkedel 1960ndatel aastatel istutatud ja poolteisemeetrise läbilõikega tüvega, siis nende langetamine on ohtlik. Suured puusektsioonid võivad lömastada. Need peab köite otsas kinni püüdma."

Hanso on ise hädas olnud. "See oli Inglismaal, kui oleksin tüve ja sektsiooni vahele jäänud." Mees kirjeldab, kuidas ei osanud ohtu näha ja tegi lõike pisut valesti. Õnneks sai eest ära.

On ka teist laadi ohte. "Huvitavaks läheb asi siis, kui suvel on puude otsas vapsikud ja mesilased ja herilased. Vahel olen ikka pidanud nelja ahvi nobedusega puu otsast alla tulema, vihane mesilasparv ümberringi." Sellisel juhul tuleb puud hilissuvel tagasi lõikama tulla.

Raske on Hanso sõnul töötada kalmistul, kus on palju sentimentaalse väärtusega asju. "Seal ei tohi lasta midagi kärts mürts haudade vahele. Kõik tuleb köitega alla lasta," seletab Hanso, kuidas käib nööridest kraana ehitus.

Hanso sõnul saab väiksemaid kärpimisi puudele aasta ringi teha, aga suuremaid mitte. "Viisakas on pesitsusajal puid mitte lõigata. Kui mootorsaega müristada, siis ei saa ükski lind pesa teha."

Tehnika tänav Tallinnas on koht, kuhu Hanso puid lõikama eriti minna ei taha. Seal on palju trolliliine. "Ma olen Toompuiesteel teinud hoolduslõikust ja liinid on kõige hullemad. Saab ainult öösel kella 00.30st kella 4.30ni teha. Siis saab voolu välja võtta."

"Meie töö on iga päev puu otsas trenni teha ja selle eest palka saada," ütleb Hanso, et päev otsa ronimist võtab päris läbi. Ka need lihased, mille olemasolust ta enne teadlikki ei olnud. "Paks arborist on petisest arborist," meenutab Hanso Inglise kõnekäändu. See töö on piisav, et ennast vormis hoida.

Kodus ta enam kardinapuu paigaldamiseks lae alla ronida ei jaksa. Kodus on Hansol ploomipuudki lõikamata.

Eestis uus amet

Arboristika on Eestis üsna uus amet. Luua metsanduskoolis on seda alles seitse aastat õpetatud ja Pärnumaa kutsehariduskeskuses Tihemetsas hakati arboristikat alles sellest aastast õpetama.

Kui Tallinna puude jaoks käib arboristide leidmine hanke korras, võidab odavam pakkuja, siis Tartus on esimesena Eestis palgatud linna oma arborist. Eestis on välja antud 31 arboristi kutsetunnistust.

Arborist: inimesed, ärge minge ohulintidest üle!

"Kurvastusega peab tõdema, et inimestel puudub igasugune ohutunne. Hüütakse ja vilistatakse, aga ta marsib üle ohutusaia, omal pleier peas. Mul oks käes ja pingutan, et seda kinni hoida ja ei juhtuks midagi jubedat," panevad ükskõiksed inimesed Heiki Hansot kiruma.

Teine on parkijad. "Meil oli objektil tähtis, et parkimist ei oleks ja viisime keelumärgid 24 tundi enne välja. Ja hommikul on seitse autot ees. Kolm tundi hiljem sai viimane auto minema. Inimesi ei huvita," laiutab Hanso käsi.

HAAPSALU VANAL KALMISTUL VÕETI MAHA VARESTE PESAPUUD

Täna lõppes Haapsalu vana surnuaia vareste hea põli, kui Saaremaa arboristid–puuronijad nende pesapuud ära harvendasid.

„Võtame alla viis ohtlikku ja varesepesadega puud. Osa neist on kasvanud ristidesse, haiged, kahvelharulised,” ütles Heiki Hanso osaühingust Arborest.

Haapsalu vanal kalmistul oli Saaremaal elav inglane Robbie ennast vinnanud kõrgele saarepuu otsa ja saagis puud jupphaaval tükkideks. Et hauakivid viga ei saaks, lasti mõni puuoks alla köie otsas.

„Haapsalu töö on keskmise keerukusega. Kõige keerulisem on seal, kus muinsuskaitse ja vähe vaba ruumi. Näiteks Saaremaal Kihelkonna kalmistul tuli iga puujupp eraldi puu otsast alla lasta,” ütles Heiki Hanso.

Saaremaa ettevõte Arborest on spetsialiseerunud keerulistes tingimustes puude mahavõtmisele. „Inimesed ajavad meid tihti segi alpinistidega, aga mägironimine ja puu otsa ronimine on ikka erinevad asjad,” ütles Hanso. Meie töövahendid on näiteks palju suurema raskustaluvusega.”

Haapsalu linnavalitsuse haljastuse ja heakorra spetsialisti Triin Tarvi sõnul otsustas linn lasta puud maha võtta, et vabaneda varestest, kes poegimise ajal vahel lausa inimesi ründavad.

„Oleme proovinud pesasid lõhkuda, aga linnud tulid tagasi ja tegid uued pesad,” ütles Tarvi. „Nüüd otsustasime arboristid appi kutsuda.”

Ühe puu mahavõtmine läheb maksma 110 eurot.

ARBORISTID TEEVAD PARGIPUUDE HOOLDUSLÕIKUST

Alates kolmapäevast teevad linna Keskpargis ja kirikuaias puude hoolduslõikust arboristid. Töödega alustati Keskpargis kastanite alleel.

Küllap kõik, kes pargis jalutanud, on harilikel hobukastanitel märganud kuivanud või risti-rästi kasvanud oksi. Vanade pargipuude hoolduslõikuse käigus parendatakse võra valgustingimusi ja likvideeritakse haiguskolded, lõigatakse välja kuivanud võraosad ja taastatakse võra tasakaal.

Töid teostab Arborest OÜ, kes esitas linnale nende tööde teostamiseks soodsaima pakkumise. Pargipuude hoolduslõikus saab teoks projekti "Kaitsealuste parkide kõrghaljastuse hooldus Keilas" raames ja töid rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kui tavaliselt oleme harjunud nägema, et puude hoolduslõikust tehakse tõstukilt, siis Arboresti vilunud spetsialistid kasutavad puu otsa ronimiseks ja seal toimetamiseks rihmasid, kinnitusvöösid ja muud ronimisvarustust. Piltlikult öeldes on arboristid nagu alpinistid, ainult kaljuseina asendab puuvõra. Paljud arboristid on ka alpinistid olnud või on seda ka praegu.

Ainult ronimis- ja saagimisoskusest puude hoolduslõikuse tegemiseks ei piisa. Arborist peab tundma ka puittaimede liike, nende ehitust, talitust ning kasvunõudeid. Arborist tunneb puittaimede kahjustusi ning oskab kindlaks määrata nende tervislikku seisundit ning hooldusvajadust.

Kolmapäeval võis Keskpargi kastanite otsas turnimas näha kahte arboristi. Üks neist oli ilusa eesti nimega Madis Raudsik, teine kandis võõrapärast nime Robbie Alexander Marshall. Robbie on inglane, varem arboristi tööd teinud Rootsis, kust ka Eestisse abikaasa juurde elama kolis. Kui palusime tal võrrelda arboristi tööd Eestis ja Rootsis, ütles ta, et siin on tööd rohkem, sest paljudele pargipuudele pole pikka aega või üldse varem hoolduslõikust tehtud. Sageli tuleb parandada ka kunagi tehtud vigu, sest puu ladva või mõne olulise haru ära saagimine pole puu hooldus, vaid pigem sandistamine.

Küsimusele, millises Eesti paigas on olnud kõige põnevam töö, vastas Robbie, et Ruhnu saarel. Seal on soojem kliima ja seetõttu palju võimsaid põlispuid. Huvitavamateks töödeks loeb ta linnas tehtavaid töid, kus hooldust vajavad puud kasvavad hoonete läheduses. Arborist peab suutma puud vajadusel ka langetada nii, et see ümbritsevat ei kahjustaks.

Augusti algul toimusid Kuressaares Eesti esimesed puuronimise meistrivõistlused, kus oli võistlejaid 7 riigist. Robbie Marshall võistles Eesti lipu all ja oli koos Arboresti juhataja Heiki Hansoga üks võistluse liidreid.

Mida arboristid talvel teevad? „Käime katuseid mööda," naeris Robbie. „Talvel on ronimisoskusest ja -vahenditest palju abi, et katustelt lund lükata ja räästast jääpurikaid eemaldada. Seda tööd olin ma teinud ka Rootsis, kuid nii pikka, külma ja lumerohket talve kui Eestis polnud ma varem näinud."

SÜVAINTERVJUU - ARBOREST

Mitmel aastal teil praktikandid on olnud?

Oma ettevõtte tegin 2009. Ja siis samast aastast on mul... Praegu siis kolmas aasta. Igal aastal kaks, kolmas aasta, siis kuus. See on kooli, riigi ja ettevõttevaheline leping, et kaks praktikanti võetakse.

Kas te teete koostööd ainult Luua Metsanduskooliga?

Hetkel teen koostööd ainult Luuaga. Praegu on mul ka kaks praktikanti. Neil läheb hästi.

Mis teid üldse ajendas praktikanti võtma?

Sellepärast, et mulle meeldib tähtis olla, mulle meeldib õpetada seda, mis mul on elus kõrvade vahele jäänud. Ma leian, et see praktikant on... teda ei saa võtta nii, et ta mulle suureks abiks oleks, ta pigem aeglustab ettevõtet. Meil on väga väike ettevõte, ainult paar inimest. Selle praktikandi pidamine on selline ajanõudlik... ei saa oma töönõudlusega tegeleda. Ma pean tead juhendama. Aga kui ma tahan, et Eestis see arboristika areneks sellisel tasemel, nagu ta on maailmas ja Euroopas üldse.... ja seal on minule selline kodanikumissioon seda asja siin arendada. Ma pean ka MTÜd Arboristide Koda, et siin Eesti tasemel midagi nagu saaks põlispuu jaoks ette võtta. Meil oli ju nõuka müts silmini peas ja ei näinud, mis moodsas maailmas toimus ja on nii häbiväärses seisus meil siin see kõrghaljastus, et õnnetud puud, mis me linnas meid ümbritsevad, mis peaksid olema ilusad ja kauakestvad ja turvalised...

Et siis Eestis on praeguse hetkega 31 kutsetunnistust välja antud. Sellega on ka muidugi see probleem, et ma olen väga kriitiline olnud selle Luua kooli suhtes. Sellepärast, et nad alustasid seda õppe andmist, ilma ise mingit kvalifikatsiooni või mingit oskust omamata. See riigi poolt selline soositav õpilaste saamise tuhin... Nad unustasid selle ära... nad said kuskilt Soome õppestandardi ja tõlkisid selle eesti keelde ja tegid vastavalt sellele koostööd kutsekojaga ja siis nad said teha õppekava ja registreerisid kutsekojas. Ja väga hea, et Eesti Metsandusliit annab välja seda kutsetunnistust. See, et Luua teeb nagu koolieksami ja kutsetunnistuse väljastab Eesti Metsandusliit. Seal ei ole nagu mingit, vähemalt esimesel kolmel aastal ei ole mingit oskust selle kutsetunnistuse taga. Kes selle kutsetunnistuse on saanud ei vasta mittemingisugusele standardile.

Kui ma sinna kooli liitusin... Ma ise 7 aastat õppisin seda Inglismaal ja harjusin selle olukorraga ära, justnagu moodsamaid võtteid kogusin selle asja edendamiseks. Inglismaal on see puu kultuur väga pikaajalise traditsiooniga. Ja siis ma tulin siia ja siis tekkis arusaam sellest, et mis siin toimub on täiesti vale. Ühesõnaga nad olid kärsitud, kiirustasid. Lätlased olid meist vist aasta või paar ees selle õppe alustamisega (ma räägin ainult arboristikast). Lätlased kirjutasid seal suuremat sorti projekti ja siis tuutorid tulid kuskile Läti metsanduskooli ja tegid siis pundist huvitatud inimestest tasemel arboristid, kes said tasemel õppe ja praktilised oskused. Meil aga hakkasid siin suhteliselt suvalised inimesed programmi järgi koondama erinevaid aineid, mis lõpeks arboristiks saamisega. Aga selle õppe andmise juures ei olnud mitte ühtegi arboristi. Kuidas hambaarstiks saab õpetada üks kellassepp? Eks see praktiline osa, sellega ma ei ole ka absoluutselt rahul... see õppekava ei ole absoluutselt see. See ei ole see, et kes selle tunnistuse saab, et tunneb ennast arboristina... Ma olen päris rahul, see puuliikide tundmine ja seened ja ettevõtlus, mis õppe osas läbitakse on täitsa ok. Aga praktiline pool on väga hale.

See, kes on selle kutsetunnistuse saanud - nendest kolmekümnest, kes on selle tunnistuse saanud - ma nimetakse neli, kes on seda tunnistust väärt. MTÜ arboristide koja esimehena on mul palju infot koguaeg: mis on selle tulemused ja arusaamised ja need koolist omandatud standardid on nii erinevad, et need praegu tekitavad paksu verd ja mittekoostöövalmidust just hangetel osalemisel. Need, kes on esimesed lõpetajad, reeglina saavad tööd nemad, sest nende igapäevase eksisteerimise kulud on niivõrd madalad, sest nad saavad seda kehva standardit pakkuda... sest jällegi Eesti järelvalve on nõrk ja odavam töö võidab on ainuke kriteerium, mis riigihangetel võidab. Ei ole sellist ühtset arusaamist peale selle kooli lõpetamist, mis see arboristika või puuhooldus või tööd kõrgustes, mis see kõik tähendab. Hea oleks olnud seda vältida sellega, kui kõik oleks olnud algusest saadik normaalselt üles ehitatud.

Te ise pöördusite Luua Metsanduskooli poole või pakkusid nemad praktikanti?

Ma olen siiamaani ainuke eestlastest, kellel on rahvusvahelised sertifikaadid ja koolid läbi käidud. Ma ei mäletagi, kuidas see oli, kas Luua küsis või mitte. Igal juhul ma hakkasin samal aastal, kui ma sinna kooli läksin, aklimatiseeruma, ma sain tööd Kadrioru pargis. Kui ma sinna kooli sisse astusin, siis ma hakkasin kohe seda praktika osa seal läbi viima, puuronimised ja kõik see füüsiline oskus. Ma olen alati arvanud, et ikka kool tahtis mulle kohe... nii kui ma selle OÜ tegin, siis kohe koolist tuli see pakkumine, et võtku ma praktikandid.

Aga iga-aastaselt käib see regulaarne praktikantide pakkumine või pöörduvad praktikandid teie poole?

See on järgmine asi, millega ei saa ma rahul olla. Mulle meeldivad head tulemused ja selleks, milleks see missioon üldse on... Ja see praktika on osaliselt siiamaani niimoodi, et need, kes on  õppes need saavad endale valida asutuse, kust nad praktika võtavad. Kuna praktika võtmise eest saab ettevõte raha ehk praktikandi pidamise eest makstakse mingi selline 140 eurot, või mis iganes ta on... See on inimestele või nendele, kes on õppesse läinud... neid ei huvita see praktika vaid neid huvitab see 140 kvartalis endale saada. Siis neil kõigil on omal OÜd või emal või vennal on OÜd ja siis nad kirjutavad selle praktikajuhendamise firmaks, kus tegelikult keegi neid ei juhenda. Nii nad saavad selle raha endale. Mul üks praktikant läks sellepärast minema, et ma ei olnud nõus talle seda andma. Käis tema autoga Luualt, et andku ma talle selle eest pool raha. See ei ole minu eesmärk. Praktikant aeglustab minu tegevust ja ma õpetan talle, mille eest mina olen kunagi maksnud ja siis kui mingi sümboolne raha sellega kaasneb, siis ma leian, et see on ettevõtte oma. Inimesed on jah sellised, et saaks selle paberi kirja, saaks selle allkirja alla.

See on täiskasvanud õpe, kõik, kes seal õpivad, kõigil on tuhat asja teha. Kuus kaks nädalat... Üks praktikant on Arborest OÜs tegevjuht. Ta on kaks nädalat tööl ja oktoobris novembris on olnud kaks kolm nädalat koolisessi. Siis on ta nädal aega tööl ja... kujuta ette nüüd kõiki neid inimesi, kes tahavad kooli kõrvalt ära elada, see on jube keeruline. Kaks nädalat, kolm nädalat... saab ta sissetulekuid teha ainult nädal aega ühes kuus. Samas detsember on vaba. Jaanuarist hakkab jälle nädal kuus. Selle nädala kannatab ära. Aga see Eesti majanduskeskkond on üldse selline. Siin ainult saab hästi ära elada kui töötada pikad päevad 12-15 tundi nädalas ja nädalalõpud ka. Aga see, et teed 8 tundi tööd päevas ja siis töömõtetest välja lülitada ja perele pühenduda või hobile... Viimased kolm aastat, kui ma seda OÜd pean, ma olen päris palju saavutanud, aga see on kõik rabamise arvelt, oma elu pole üldse ammu olnud. Seda ma tean, et see praktikale võtmine, kui praktikant tasu ei saa, siis on väga raske siin keskkonnas hakkama saada.

Siis peab vaatama, kes endale selle praktika kirjutab saab igapäevast tööd teha, aga seda, et keegi neile näitaks, kuidas oleksid paremad lahendused ja ergonoomilised töövõtted ja kiiremad protsessid, seda ei ole. Tegelikult ju standard ei muutu, kui ma seda praktikat, või neid värskeid teadmisi õppijale ei saa kinnistada.

Aga praktika kui protsess?

Praktikant nimetab mulle need päevad, kui ta saab tulla. Siis mina nimetan talle vastu, need tööd, mis me siis teeme. Tal ei ole võib-olla mõtet sattuda minu ettevõttesse praktikale ainult siis kui teeme hoolduslõikust. Siis ta ei saagi muud, meil on võib-olla vaja teha hoolduslõikust, siis on vaja teha sektsioonilist langetamist, no mis iganes... Seal on palju neid asju kirjas, mis tuleks läbi teha praktikandiga, kuigi iga kord see ei tule nii välja ka. Vahest see kattub ka, eks palju huvitavat õpib ikka. Siis pärast kui on praktikapäevad tehtud, siis tuleb mul veel kirjutada sinna ridadele, et ta on osalenud ja läbinud ja siis polegi rohkem. Praktika kestab, kuidas keegi tulla saab. Saab tulla riigipühadel ja niimoodi, et ei ole mugav... Meil on töökohapõhine õppekava, siis tegelikult inimestel ei ole võimalik seda kõike saada ja õppida. Ükski tööandja Eestis ei luba seda, et on kolm nädalat tööl ja siis saab palka nagu iga teine. Eesti tööandja ei oska hinnata seda, et inimesed oskavad rohkem.

Sel aastal oli eesmärk tutvustada eestlastele arboristikat ja tuua seda maale. Ma olen elus ise osalenud üheksal arboristide kutsevõistlusel ja kolmel korral euroopa meistrivõistlustel. Ma ei ole mingi hea, aga ma olen osalenud. Mul on kogemused, see on põhiline. Sel aastal oli 3.-4. august Eesti meistrivõistlused puuronimises, aga paraku me saime 4 eestlast puu otsa... Või noh... üks on inglane ja üks on iirlane, kes on eesti naise võtmise tagajärjel siia sattunud arboristid... ja siis olid neli eestlast koos minuga. Tegelikult oleks pidanud, nendest kutsetunnistustest lähtuvalt olema siis 27 eestlast veel. Nad ei saagi sinna puu otsa. Nende füüsiline vorm on selline - nad on suured inimesed, kes ei saagi seda tööd teha, neil ei ole juba seda füüsist. Selles mõttes on see asi kahjuks selline... küll läheb paremaks. Ma töötan selle nimel kõvasti. See tuleb kõik stressi ja jamade arvelt ja siis on erinevad nägemused ja kadedus ja ebaühtlased arusaamised. Nende vaidluste järgi on muidugi suhted Luua kooliga pea igapäevased. Need kolm aastat, mis ma olen Eestis jalaga vastu maad põrutanud, siis asjad on vahepeal muutunud paremaks, aga ei ole see, mis oleks vaja... Ma mõtlen, et võiks kohe muutuda nii nagu oleks vaja, aga suurt laeva nii kiiresti ei pööra.

Kui me üldse räägime suhtlemisest kooliga. See osa, mis puudutab praktikat. Kui palju te selle praktika osas kooliga suhtlete igapäevaselt?

Ei ole olnud tegelikult seda suhtlemist. Kuna koolil puudub endal ka kogemus. Kõige keerulisem selle asja juures on see, et praktikaettevõteteks on loetud ka need ettevõtted, kes olid arboristikas esimesel, teisel kolmandal aastal, kellel on kehvad teadmised, kehvad oskused või polegi neid. Praktikandid ei saa sealt midagi. Ma ei ole selline eesti keskpunkt arboristikas, kelle juurde peaksid kõik tulema, et saada teadmisi, aga siiski minnakse kuskile praktikale, kes siis ei ole omandanud või (mitte nende süül)... Aga kuna see asi niimoodi algas, siis nad ei ole omandanud seda  ja siis on neil järsku õigus võtta praktikant. Kindlasti nad võivad hästi istutada ja puuliiki ja seent rääkida, aga seda, mis puu otsas toimub... Praktilisi oskusi seal asja juures ei olegi.

Kas te kuidagi koolile ka kajastate seda, mida praktikandid teevad?

Praktikandid ise, neil on mingi need raportid ja peavad päevikuid pidama.

Kas kool praktika jooksul teiega ühendust võtab?

Mõned kirjad olen nüüd hiljuti saanud, kuna üks õppes olev sats hakkab mingisse staadiumisse jõudma, kus on vaja mingid vormid täita, mingid ankeedid. Mul on ausalt öelda paar sellist vastamata ankeeti, mis aja puudusest on jäänud tegemata.

Aga üldiselt, saan aru, et olete spetsialist. Kas te koolis loenguid andmas käite?

Käin. Kohe, kui ma ise siia Eestisse tulin, hakkasin kohe õpetama seda praktilist osa. Praktiline osa sellest tööst, kõik, mis on seotud kõrgtööga, mootorsaega ümber käimine, ronimine, puuvõrad.

See on eriti eluohtlik ala tegelikult. Meil on siin metsas kõrgladvad 20-30 meetrit, aga surnuks kukkumiseks piisab 2-3 meetrist. Mul ei mahu pähe, miks on see lõdvalt võetud koht. Isegi tööinspektsioonis käisin asju ajamas ja nad isegi ei teadnud, mis arboristika on. Puudub igasugune seadusandlus ja seetõttu saab kool seda lõdvemalt võtta. Tänapäevani ei ole kool saatnud oma spetsialiste teadmisi omandama. Igasugused vinged arengud käivad seal kinnisvara tasemel, koolile uued sööklad, uued ühikad, mis iganes, aga siis ei saa niipalju teha...? Seal on kaks tüüpi, kes ka seda ainet, ronimist õpetavad ja siis olen pakkunud igasuguseid variante, et mul on nii palju tutvusi Euroopas, et ma kasvõi asendan vahepeal neid õpetajaid, teen õpilastega metsas kuskil kaks nädalat, et nemad saaksid ära käia kasvõi settide kaupa niimoodi. Saaks selle taseme paremaks, aga siiamaani pole saanud.

Millised dokumendid antakse teile enne praktika perioodi algust? Kas teil on selge ülevaade sellest, mida see praktikant õppima hakkab, milleks ta on ette valmistatud?

Ma ei saa mingisuguseid dokumente, ei  mingeid juhised ega õppeplaane. Ma tean lihtsalt seda isegi, sest ma olen kooliga seotud. Aga teised praktikakohad seda ei tea, et mis ta nüüd on läbinud. Mina küll ei ole saanud ühtegi dokumenti. Kui asjad on nii, et ettevõte teab rohkem, kui kool ei saagi seda nõuda vist.

Kas te sooviksite mingit taolist informatsiooni?

Ma sooviksin alati võimalikult vähe informatsiooni, millega ma pean tööd tegema, et mul oleks rohkem aega oma tööd teha. Samas loomulikult ma tahaksin kujundada sellest õppijast ikka õigesti maailma mõistva inimese ja kui mingit tööd on vaja selleks teha, siis loomulikult saab see ka tehtud.

Kas te ise olete kooli käest küsinud informatsiooni õpilase kohta?

Ei. Lihtsalt et ma isiklikult olen asjaga väga täpselt kursis, mis seal toimub.

Praktikantidega te sõlmite lepingu?

Kolmepoolse, praktikant kool ja mina.

Kas lepingus on ka eesmärgistatud praktikamaalane tegevus?

See on suhteliselt laiasõnaliselt kirja pandud. Mingit detailset informatsiooni, mis on praktika juhendaja ülesanne, ei ole.  Ma tean täpselt, mis valdkonnas toimub ja minul isiklikult selleks mingeid juhtnööre või kirja ei ole vaja.

Praktikapäevik või praktikajuhend, mis tuleb, seal on ikka kirjas?

See on praktikandi käes. Ma vaatan, üle, kas need on täidetud ja kirjutan alla.

Kas teil on kunagi olnud probleeme lepingu sõlmimisega?

Ei

Juhtkond on kursis hästi sellega, mis praktikant teeb. Aga ülejäänud personal, kuidas praktikant ülejäänutega kokku sobib?

Meil on nii väike ettevõte, me ei saa siin päris personalist rääkida. Aga alati saame hästi läbi, kui kõik normaalsed inimesed tahavad ühte asja. Nemad tahavad praktika ära teha ja mina pean viisakalt survet avaldama, et nad ikka osaleksid seal, kus vaja on.

Kas te praktikanti peate osaks meeskonnast?

Käed rüpes keegi ei istu. Ikka käed külge ja ei ole pääsu. Ta on meeskonna liige. Tiimi osa.

Te juba enne ütlesite, et praktikant aeglustab teie tööd. Kas ta on tüliks teie ettevõttes?

Nii ei saaks öelda, aga ta on päeva normi täitmisele takistav asjaolu. Ma ei saa keskenduda sellele, kuidas oma päeva norm täita. Siis ma pean keskenduma praktikandile, talle selgitama ja temaga koos olema. Siis ma ei saa oma tööd ka nii efektiivselt sooritada, kui plaanis oleks.

Kas peale teie on ettevõttes veel teisi praktika juhendajaid?

Ei, mina olen ainuke. Ametlikult on meil kolm praegu. Ettevõtluses juhtub nii mõndagi, üks punt just läks omaette turule läbi lööma ja mul neid inimesi enam pole.

Miks teised juhendajad ei ole? Miks ainult teie?

Nad võiksid küll juhendada. Need, kes on Arborestist läbi käinud, neile ma usaldaksin praktikante. Need, kes täna Arborestis töötavad on nii värsked, et nad ei ole minuga töötanud 6 aastat koos. Kaadri voolavus on selline täitsa tavaline asi. Palju energiat kahjuks läheb sellele, et peab jälle koolitama järgmise inimese.

Kas olete käinud kutseõppeasutuses praktikajuhendaja koolitusel?

Mingid seminarid vist on olnud. Olen käinud ka. Seminarid on sellised asjad... ma ise käin päris palju rääkimas ja korraldan seminare. Nii kooli kui ka MTÜ kui ka enda huvides, arboristide huvides.

Mis te koolipoolsest juhendajast teate?

Koolipoolne koordinaator on olemas.

Kas see koolipoolne koordinaator huvitub sellest, kuidas praktikandil läheb? Kas ta näiteks käib teda praktikal vaatamas?

Ei. Põhimõtteliselt koolipoolne kontroll on ainult see paber, mis täidetakse praktikandi ja praktikaasutuse vahel. Kool ei tule vaatama, mulle väga meeldiks, kui tuleks. Mulle väga meeldiks see. See võibolla välistaks selle, et paljud praktikandid kirjutavad selle oma ema OÜle. Saavad need eurod endale. Siin oleks päris hea, kui kooli poolt oleks mingi personal, kes käiks vaatamas, kuidas praktikant praktikaettevõttes koostööd teeb, hindaks kolmanda nägemuse järgi ka seda asja.

Kas praktika koordinaator praktikandi vastu huvi ei tunne?

Nad kohtuvad seal koolis. Iga sess. Võibolla seal nad räägivad. Seda ma ei tea. Välja arvatud see, kui ma seda praktikapäevikut täidan... minult ei küsita.

Kuidas mõjutab praktikant ettevõtet?

Ma arvan, et see on isiksuses kinni ka. Kui on lahe vend, siis on üldiselt lahe olla. See tiimitöö, see on väga tähtis töös, selline positiivne kliima. Aga mulle on sattunud jah kõik sellised toredad. Aga mingit läbimurret ei ole olnud, kus keegi midagi nüüd palju muudaks. Praktikant võib olla ükskõik kes.

Mida annab ettevõte praktikandile?

Teadmisi, oskusi, kogemusi, suhtumist.

Millised kulud kaasnevad praktikandi võtmisega?

Jõudlus lihtsalt langeb. Ja muidugi, et kõik oleks turvaline. Praktikandil ei ole sageli tööks vajalikku varustust, siis ma annan oma igasugused turvariided, kiivrid, saapad... ronimisvarustuse kindlasti. See on väga suur oht, et praktikant mul lõikab puruks mingi köie, teeb selliseid asju. Seda on jah juhtunud mõnel korral. Praktikant kunagi unustas bensiini õliga segada enne, kui see saagi valati ja siis jooksutas ühe sae kokku küll. Aga meil on hästi ohtlik töö ja me kasutame puuvõras käsisaage, mis on väga teravad tööriistad... süütu väljanägemisega, aga väga agressiivse lõikejõuga disainitud hambad. Kui köie otsas ripud, on köis pingul ja kui sa tõmbad mõnest oksast mööda,  siis on täiesti võimlik, et sa tõmbad mõne köie käsisaega puruks. Niimoodi võid kukkuda. Aga mootorsaega on see momentaalne, et kui kasvõi hetkeks puutud pöörleva ketiga köit. Ega ma ise ka ei pääse, vahest ikka juhtub. See on normaalne, aga seda ei kompenseeri küll kool ja seda ma isegi ei ole fikseerinud nagu.

Kas on mingeid füüsilisi vigastusi praktikantidega olnud?

Tööohutus on meil väga haledal tasemel tegelikult, see, et ehitusel on inimestel kiivrid peas ja mõnel katusel on rakmed peal, see on väga tervitatav nähtus. Aga sageli on minu töös sellised konkurendid, kes ei kasuta kiivritki, elementaarseid asju, mida mootorsaega töötamiseks on vaja ja kui nad langetavad mingeid kõrgemaid puid tõstukite pealt, ei ole seal mittemingeid kaitsevahendeid... Mina ei oskagi ilma kiivrita mootorsaagi kasutada. See on automaatne... mis on väga hea. Minu ettevõttes ei ole juhtunud füüsilist õnnetust kellegagi, ka mitte praktikandiga. Sest ma sellise lolli järjepidevusega taon seda rauda, et oleks turvaline igal inimesel töötada, et enne ma ei annagi talle mootorsaagi kätte, kui ei ole talle leidnud sobilikku paari turvasaapaid, pükse ja kiivrit.

Kõige sellega kaasneb ka mingi kulu? Kas selle peaks kool korvama?

Tead, koolil pole endalgi puu otsas käimiseks head varustust. Ikka pressitakse, et otsige ise, vaadake, laenake, tehke. Mingid säärkaitsega kummikud on olemas sellised suured ja kohmakad, rasked. Siis mingid sellised odavad saekaitsega püksid, mis on nii rasked ja see praktilise osa aeg, mis koolis on, on tavaliselt sattunud talvele, kui on märg ja külm ja vastik ja puuronimine on raske. Kool ei saa kunagi sellist investeeringut teha, et hakkab praktikantidele mingeid riideid kaasa andma praktikale. See oleks muidugi lahe, kui oleks.

Ma olen kaua tegelikult selle asjaga ja ma olen meelega investeerinud enda ettevõttesse, mul on mitmeid erineva suurusega pükse, kui tuleb järgmine inimene, siis pesumasinast läbi, soe pesu alla ja läks. See mingi kummikutega ronimine... töökeskkond peab olema mugav, meil on niigi ebamugav amet, niigi ohtlik amet. Siis mingi tööstress, kus sa pead mõtlema puu otsas päeva jooksul, et appi kui raske mul on, need kummikud on nii rasked... see rikub lihtsalt töötempot. Kui sul on hea  olla, kuiv, mugav siis sul on aega tähele panna ja keskenduda sellele, mida sa teed. Kui sul on kehv ja ebamugav ja ainus mõte on, et saaks ma siit puu otsast alla, tahaks koju, nii ei saa... Koolil ka pole kuskil sellist varianti, et sul oleks hea varusuts. Ronimisvarustus on tip-top, aga see riietus on investeerimismoment kindlasti.

See, mis puudutab konfidentsiaalsust, kas see ei tee hirmu?

Praktikante ma ei pühenda mingitesse finantssaladustesse või hankehindadesse.

Kas olete praktikante tööle ka võtnud?

Jah. Mul oli eelmisest grupist kaks, kes läksid oma teed. Nemad oli praktikandid, kelle võtsin tööle. Nüüd ma olen targem, olen lepingud teinud, otsinud sobivamad inimesed, loodan, et nad jäävad pikemaks kui aasta või pool. Jah olen küll.

Aga mille alusel te valite selle töötaja?

Mul on koolis praktikaosa õpetades väga hea ülevaade, et kellele see pakkumine teha. Iga mats ikka ei saa. Mul on selline eelis teiste tööandjate ees, ma näen, kes milleks võimeline on, tulevikus, mis potentsiaali on. Siis ma olen nagu pakkunud töökohti. Spetsialiste on nii puudu, mul on töösaba ukse ees. Kliendid on pahased, et ma ei jõua nende juurde nii ruttu ja paljud kliendid kaotangi selle pärast, et pole jõudlust, pole spetsialisti. Arboresti põhijoon on pakkuda spetsialisti teenust.

Kui te ütlete, et valite töötajaid, aga kuidas te need praktikandid valite? Kas te valite nad ise või valivad nemad teid?

Peale seda kui on koolis olnud ronimisnädal, siis mul on tekkinud isiklik kontakt nendega. Mitu nädalat oleme koos, ronime ja teeme, siis.... või oli see sedapidi, et praktikant peab valima ettevõtte ja seal on variandid. Minule on siis sattunud need, kes tahavad midagi omandada ka.

Palka neile ei maksa?

Maksan. Täitsa tavalise tööpäeva hinna. Ma ei saa niimoodi... Ma tean jah, et mul on see õigus mitte maksta, et ta tuleb praktikale, aga teine tuleb Põltsamaalt, sõidab paagitäie kütust maha edasi-tagasi. Siis ma ikka olen maksnud töö eest raha ka. Minu meelest on see normaalne, et inimene ei tee tasuta tööd. 

Muid motiveerimise viise?

Tavaliselt on Arboresti tiimil ka Arboresti kulul lõunasöök.

Praktika tulem, kokkuvõtete tegemine?

See on kooli poolt rohkem... praktikandi enda kirjatöö, sellega ma ei ole nii väga kokku puutunud. Ma olen ise proovinud need asjad eemale lükata, isegi olen kõvasti tööd võlgu kõigile.

Mingeid konkreetseid kokkuvõtteid, kirjalikke? Suulisi?

Kirjalik on praktikapäeviku täitmine. Suulisi.... ma olen küll kaasa andnud, mida ma tahaks, et ta rohkem harjutaks, mida ma nägin, et ta teeb paremini, mis külgi võiks lihvida veel.

Kool ei ole nõudnud mingit kirjalikku tagasisidet teie käest?

Ma pole nüüd seda ankeeti, mis nad on arendanud endale, mingid teemad seal, mingid ankeedid, need on seal veel mitmes keele... Ma pole jõudnud seda isegi veel lahti võtta... ah see võtab 5-6 minutit ja siis nuputad seal mitu tundi. See on loominguline, need ei ole lihtsalt enam need ankeedid, kus sa pead valima ühe mingi... kohustuslik väli on ka „põhjenda“, siis pead sinna pool kirjandit kirjutama. Sest mul on nii palju mõtteid peas.

Olete te kunagi teinud ettepanekuid õppekava parandamiseks?

Muidugi. Kasu on vähe sellest. Hüüdja hääl kõrbes... no midagi on paremaks läinud. Aga mitte praktika poole pealt. Ikka on praktikandil kuidagi soov mitte kohal käia, teha lihtsalt paberite peal ära see praktika, et kohal ei käi. See koolipoolne järelvalve, et tuleb kohale praktika päeval, vaatab kuidas praktikant teeb, nagu mingi kolmas osapool, kes võtab vastutuse, minu meelest oleks see suurepärane idee.

Kas kunagi keegi on teid kaasanud praktika kaitsmise komisjoni?

Mis see on? Võib-olla seal Luua koolis on, aga mind ei ole kutsutud. Ma olen eksami komisjonis nüüd paar aastat olnud.

Praktikandi enesehindamine?

See on uus nähtus. Sellest ma kuulsin sel aastal esimest korda. Ma kuskilt nagu kuulsin, et neil selline moment seal on, et peavad iseennast ka hindama.

Kas teid huvitaks, et praktikant annaks oma tagasiside oma praktika kohta?

Muidugi. See on see moment, mis paneb inimesest analüüsima, mida on teinud, paneb ta mõtlema selle peale. See on väga hea meetod kauemaks mällu salvestamiseks, see on mälutreening, kui sa stabiliseerid selle, mis sa oled teinud nädalaid või päevi või tunde. Talletad paremini, kui sellele tagant järgi mõtled.

Aga kas mõni praktikant on andnud sellist tagasisidet?

Positiivne tagasiside on ikka alati. Mida külvad, seda lõikad. Hea on näha ja tunda rõõmu sellest.

Kas oskad välja tuua mõne positiivse näite?

Need, kes on kohale tulnud, see on juba väga positiivne olnud. Need, kes on Arboresti hiljem tööle palgatud, need on kindlasti hiljem osutunud siis valituks ja kindlasti ei ole mul nende osas pretensioone. Sellepärast ma olengi neile pakkumise teinud, minu meelest ka, praktikant, kui ta on vaba inimene, ta otsib töökohta ja siis on praktikaettevõtte potentsiaalne töötaja, mida paremat võiks veel tahta?

Aga negatiivseid juhtumeid?

Ei tea. Võibolla negatiivne selle praktika juures on jälle see, et praktikandil on nii raske seda aega võtta ja leida, tulla praktikale, see on keeruline. See ei ole minust sõltuv. Nad peavad selle ise suutma välja ajada. Praktikaaega oma töö kõrvalt. Õpet nii palju, praktikat niipalju, aga inimesed peavad kuupalga välja teenima, peret toitma. See on negatiivne selle kõrval, et seda on keeruline leida.

Taustsüsteem. Näiteks, see, mis puudutab õigusraamistikku? Kas on miskit, mis takistab arboristikasse praktikante võtmast?

Ma olen enda ettevõtte loonud nii, et ma saan praktikante võtta. Mul on suhteliselt kitsas teenusvaldkond. Kui inimene tuleb minu ettevõttesse, siis saab kohe selle kõigega tegeleda, millega ma tegelen. Ma ennem ei anna kellelegi mootorsaagi kätte, kui tal ei ole töövahendeid, kaitsevahendid seljas ja puu otsa ma ei saada kedagi ilma spetsiaalse ja kontrollitud ronimisvarustuseta. Ma ei sunni kedagi tegema seda, milleks nad ei õpi või mis praktikat neil pole vaja. Ma arvan, et ei ole. Saavad hakkama kõik. Teeme neid asju, mis me teeme.

Ei ole sellist asja, millega praktikant ei saaks tegeleda Arborestis?

Ei ole

Erialaliidud, üks erialaliit on see sama MTÜ, mille juht te ise olete?

Eestis on ka teine erialaliit, Eesti Arboristide Ühing, mis siis koosneb just nendest inimestest, kellega meie arvamused läksid lahku, kes on esimese, teise või kolmanda aasta produktid.

Kui palju üldse kaks liitu siis pühenduvad sellesse, mis puudutab praktikaprotsessi?

Ma arvan, et need MTÜd nagu kõik MTÜd on vabatahtlikkuse sümbolid ja igaüks saab siin rakendada sinna nii palju aega, kui on ehk siis panustada nii palju, kui on võimalik. Võttes arvesse pikki tööpäevi, siis seda aega on ikka väga vähe. Et Eestis neid regulatsioone ja seaduseid välja töötada, ühtlustada seda praktikavõrgustikud üle Euroopa... Mina tahaks, et kõik, kes siin Luual käivad, et nad läheksid üldse Euroopasse praktikatele. Siin üks sats käis ka, see oli väga lahe. Selleks peab välja minema ise, nägema seda ja tundma.

Kas leiate, et erialaliidud peaksid tegelema selle asjaga?

Koguaeg me kukume tagasi sellesse, et Eestis hakati kehvasti pihta. Siin ei saa mingeid erialaliitu ja standardeid nõuda, kui kõik on eriarvamusel. Nüüd on kõik selle opositsiooniga paika vingerdatud, aga see võttis palju ebameeldivat aega ja arusaamatust. Nüüd ma arvan, et loksub paika kõik. Ei saa enam vales suunas minna. Ma arvan, et suunad hakkasid pöörduma kõik juba siin aasta või kaks tagasi. Õppe koha pealt oleks vaja veel kõvasti tööd teha, et see asi saaks õigeks.

See, mis puudutab praktikakoha sobivuse hindamist, kas te arvate, et see on vajalik?

Kindlasti.

Kas Arborest’i võiks hinnata, et see oleks akrediteeritud praktikakoht?

Kindlasti. See oleks väga vajalik, see välistaks jälle, et oleks praktika tehtud lihtsalt selle praktikavihiku täitmisega ja paberitele allakirjutamisega. Oleks üks võimalus jälle, kuidas seda praktikat praktikaks teha.

Ettevõtte hoiakud ja huvid. Mis on see, mida ootate koolilt praktikaprotsessi osas?

See kõik on kahju, et nii läks algusest saadik. Meil on võimalus, praegu on Euroopa standardite järgi, meie arboristika kutsestandard peaks olema Arborist 3 nimega. Et siis kui oled kolm aastat selles valdkonnas tegutsenud, siis Arborist 3  kvalifikatsiooniga, siis pead olema ühe portfoolio kogunud ja saad taotleda Arborist 4. Neil esimestel on ammu see täis need 3 aastat, aga kuna nende see kvaliteet või standard on nagu lennuvõimetu lind, siis neid on põhimõtteliselt petetud, nad on saanud kutsetunnistuse kätte, seal on kirjas arborist, aga nad ei saa kunagi seda teha.

Mis ma siin ikka ootan, pean endast parima andma, et koolilt oleks midagi oodata. Nagu siin enne rääkisime, võiks olla koolipoolne järelvalve praktika sündimise osas, et ei oleks kellelgi kiusatust seda mitte sooritada, sooritada see paberi peal ja mitte kohal käia, et keegi teeks kontrolli. Seda ma ootaks küll koolilt.

Aga mida te praktikandilt ootate?

Kuna on tegemist täiskasvanud inimestega... Praktikant on läinud kooli vabatahtlikult õppima, siis ma ootan seda initsiatiivi, et ta tõesti näitaks tahet üles igast päevast midagi saada. Mul on sattunud sellised lahedad kujud. Ma tean, neid, kes lähevad sinna vastu tahtmist, et nad tõesti peavad seal olema. Seda arusaamist, et ma lähen kooli õppima, ma teen seda enda jaoks, enda parema tuleviku nimel, turvalisema töökeskkonna, tiimitöö võimalikkuse nimel. See on see, mida ma ootaks praktikandilt.

Aga mida te haridusministeeriumilt ootate?

Ma arvan, et seda konkreetset arboristika asja ikka ajab see Luua. Kuna ta on aastaid juba kutset õpetanud, siis on neil väga head kontaktid igal pool. Ma arvan, et see, kuidas see üldse läbi läks... et ühte sellist riskiala sai hakata õpetama õppeasutus, kellel ei ole tegelikult mitte ühtegi arboristi endal, kellel ei ole mingit pädevust seda teha. Seda võiks lahata, et mismoodi see asi üldse Eestis käib? Mis riskiala õppekava panen kokku, mul on tutvused ja kontaktid ja siis hakkan seda õpetama? Saan selle eest raha, aga kui ma pole seda ise teinud ja kogemust pole, et kuidas ma saan niimoodi?

Haridusministeerium ma arvan, et oli sealjuures tagaplaanil, neil on seal omad koordinaatorid, kellega nad teevad kutsekoolis koostööd. Luual on väga vingeid ja hästi läbilöövaid valdkondi ka. See kõik tundub positiivne ja tundub väga tasemel. Aga just meie valdkond, see läks kõik nagu kehvasti.

Kuidas peaks üks kutseõppeasutus lähenema ettevõttele, et leiaks positiivse koostöövõimaluse?

Ma arvan, et ettevõte peaks suutma tunnistada... aga kool peaks ka küsima vastavat pädevust sellest ettevõttest. Ütleme, et tegid üleeile endale mingi haljastuse OÜ näiteks, sul pole sellealaseid oskusi endal, aga sa võibolla mängid selle peale, et sul on ärimudel, sa tahad võtta tööle mingid inimesed. Ma arvan, et midagi seal koolis on need praktikandid saanud. Midagi nad ikka oskavad teha, et töö käima lükata. Ma arvan, et see et ettevõte, kuhu need praktikandid saadetakse peaks omama pädevust ja just sellel tasemel, kus, mis siis hetkel valitseb. Ma arvan, et kui me õpetame tasemel asja ja siis see, kuhu ma saadan on praktika, mis avaldab tasemel praktikandile kehvemal tasemel, kui õpetatakse... siis see tasakaal peaks olema ikkagi... Praegu on raudselt nii, et kui saadetakse sinna need praktikandid, keda me ise õpetame praegu Luual, siis on selliselt, et praktikant õpetab praktikaettevõtet, mitte vastupidi. Tausta kontrollida... ja rõhutan seda, et oleks tolku sellest praktikandi saatmisest sellesse ettevõttesse.

Need puuhoolduse ettevõtted, millest me täna räägime, need on väga väikesed, tavaliselt ühe mehe bändid või kahe inimese omad. Ma olen üritanud koguaeg teha, et mul oleks brigaad, mis oleks väga lahe. Selline suurem ettevõte, aga meie majanduskeskkond on keeruline siin ja töökultuur on läbivoolav suhteliselt. Inimesel tuleb selline mõte, et ma ei viitsi enam selles ettevõttes olla ja siis ta teeb oma ettevõtte või et ma lähen proovin, et äkki on seal parem.

Millised on kolm kõige suuremat probleemi, mida sa täna näed ettevõtete ja kutseõppeasutuste vahelises koostöös?

Kommunikatsioon, millest me juba rääkisime ja kui nüüd optimeerida natuke seda, siis just see järelvalve, et seda pole. Kontroll jah. See, et kui nüüd saadetakse nende ettevõtete praktikale, kes on saanud head õpet, siis need ettevõtted... Ettevõtetele võiks pakkuda täiendkoolitusi ka, see on mis puudu on.

Vahel võiksid olla siis sellised kolmepoolsed koosviibimised ka, kus on kõik koos ja kus kõik saavad arutada. Võibolla selle praktika juhendamise poolest võib ka selle praktikandi saata ronimise praktikaks minu juurde, aga istutamise praktikaks kellegi teise juurde. Võib-olla saaks sellist laiahaardelisemat, silmaringi mõttes ka, et ühe praktikandi jaoks ei peaks olema üks ettevõte, võiks olla mitu.

Kui te saaksite organiseerida kogu praktikaprotsessi ise, mis te teeksite?

Kontrolliksin, kuhu... kas see ettevõte on üldse pädev. Mis sest, et see on ettevõte, mille tegevusala EMTAK koodi järgi on haljastus, kõrghaljastus, puudehooldus, aga et kas tal on ka seda pädevust ja millised on tema... mida saaks vaadata? Kliendibaasi näiteks: „Ettevõte palun ütelge kolm suuremat tellijat“ ja siis kool võib helistada ja väikest taustakontrolli teha, et kuidas see ettevõte on ennast õigustanud ja kuidas on tulemustega rahul ja kas meie praktikant võiks selles ettevõttes oma praktikat teha. Aga noh, see on jälle selline, et Eestis on see puuhoolduse traditsioon ainult mõne aasta vanune sellisel heal tasemel ja arboristi kutsetunnistust nõutakse alles väga vähe aega, hangetel on niimoodi.

Et meil on põhiprobleem see, et meil ei ole järelvalvet, et linnades ei tööta ühtki arboristi, kui nemad tellivad minult või kelleltki teiselt, et see, kes tellib tavaliselt ei tea, mida tellib. Neile on tähtis see, et on mingid komplikatsioonid ette näidata, tavaliselt on ainult hankes, aga füüsiliselt võib siis töö teha mittekutsetunnistuse omanik. See, et järelvalvet ei ole... paljud ebaefektiivsed ettevõtted pakuvad ka seda sama teenust ja nende töötulemused, kvaliteet ja sooritused on palju kehvemal tasemel, kui võiks olla. See on MTÜ põhiteema, et käia ja promoda ja selgitada ja miks ja kuidas, mida tehakse. Et see tellimise koorem on juba nii nõrk ja see võtab juba aastaid aega, et see asi Eestis sellise laheda suhtumise peale saada ja omavalitsused on nii alarahastatud ja riigil on ka raha vähe, siis on mingid kallid tegelased järsku tekkinud, mingid arboristid, miks ma pean omavalituse esindajana sellist... võrreldes vanade aegade puusa otsas pakkumistega aktsepteerima, see on kordades kallim. Aga sama hästi meie, kui maksumaksjad peame kinni maksma igasuguseid tööõnnetusi ja taastusravisid ja operatsioonikulusid, kui loll ilma kiivrita langetab puud ja invaliidistub, elu aeg peame maksma nende vigade eest.